“Kuidas on, oled väljasõiduks valmis?”
“Natuke läheb veel aega, panen asju tsikli peale. Kui saad, võta kruvikeeraja, näpitsad ja nuga ka kaasa,” vastas Andres.
Planeeritud kella 18 väljasõidust sai sujuvalt kl 19 väljasõit, kui Andres minu maja juurde jõudis. Tema tegi veel viimase suitsu, mina panin viimased tööriistad kohvrisse ja sõit võis alata.
Andres oli samal päeval tulnud mootorrattaürituselt Smash ja oli nõus kohe samal õhtul Balkani poole sõitma. Olime muidu esialgu arvestanud, et stardime järgmise päeva hommikul, aga mõtlesime, et kui jõuaks õhtuga veel kuhugi Riia kanti, oleks asi seegi.
Esimese hooga jõudsime Lõunakeskuseni, kus sõime ja täiendasime toidu- ja kütusevarusid. Kui sealt liikuma saime, oli kell juba pool üheksa. Suutsin juba enne sõidu alustamist ära lõhkuda oma spordikõrvaklapid, mis olid liiga suured, et kiivri alla mahtuda.
Sõitsime järjest pimedani ja Andrese rattal tekkisid esimesed probleemid. Kehva aku tõttu suri ratas sõidu ajal paar korda välja, läbi põles tagatule pirn ja spidomeetri tigu lõpetas ühepoolselt oma töölepingu. Pidime leidma ööbimiskoha, et probleemidega järgmisel päeval tegeleda. Olime jõudnud Riiast umbes 80 km kaugusele Stalbesse ja ööbimiskoha leidmine osutus seal üllatavalt raskeks- igal pool olid kas põllud või telkimiseks sobimatu võsa. Lõpuks keerasime sisse ühte vanakooli bensiinijaama ja küsisime luba bensiinijaama maja taga telkimiseks. Rataste tuledega valgust näidates püstitasime sinna muruplatsile tolleõhtuse telklaagri.
Hommikul ärgates tegime endale söögiks kaasavõetud kiirnuudleid ja pelmeene ning arutasime, kuidas edasi. Bensiinijaamas oli olemas üllatavalt korralik pirnivalik, nii et Andres sai oma tagatule probleemi lihtsalt lahendatud. Mina ostsin sealt ühe korraliku kohvi. Vähem kui 100 m kaugusel oli juhtumisi ka autotöökoda, kuhu Andres oma ratta lükkas ja kus see tal akulaadija abil käima pandi. Saime asuda teele Riia poole, et probleeme edasi lahendada. Esmalt jahtisime uut spidomeetri tigu. Lahenduse sellele saime Riia Honda keskusest, kust Andres sai 20€ eest vajaliku asendusjupi, mille seal samas hoolduse garaaži ees ka kohe külge pani.
Edasi läksime jahtima uut akut. Riia on teadupärast üsna suur linn ja Google ei andnud miskipärast ülemäära palju motopoodide aadresse. Meil õnnestus aga leida pood, millest ümber nurga oli ka kohe teine. Esimeses poes ei olnud neil koha peal ühtegi akut pakkuda, teises poes üks oli, aga see ei sobinud. Tehti telefonikõne ja poe omanik lubas tunni aja jooksul tulla ja sobiva aku tuua. Kuni me mõtlesime seal ootamise mõttekuse üle, oli omanik juba sõitma hakanud ja enam polnud viisakas ära öelda. Umbes tunni aja pärast oligi sobiv aku kohal ja külge pandud. Kella 17 paiku võis sõit jätkuda. Üritasime tagasilöökidest hoolimata veel võimalikult palju kilomeetreid katta, aga ei jõudnud Kaunasest kaugemale, kuna ei tahtnud pimeda peale jääda. Asusime Kaunase piiril otsima telkimiskoha ja leidsime sobiva platsi Nemunase jõe kaldal. Selleni jõudmine oli ka paras väljakutse, kuna sõita tuli läbi pehme liiva. Andres läks ees ja jäi oma suure ja raske Twiniga kinni. Võtsime kohvrid küljest ja lükkasime lõpuks ratta välja. Mina jõudsin oma kergema rattaga kaugemale, aga ikkagi oli vajalik abistav, lükkav käsi. Telgid saime püsti pimedas ja tegime plaani, et järgmisel päeval teeme lõpuks ikka korraliku sõidupäeva.
Hommikul keetsime taaskord nuudleid, pakkisime asjad ja asusime teele. Sel korral olime läbi liiva sõites juba kogenenumad ja asi läks ka täislastis üsna libedalt. Ühest Statoilist õnnestus mul 7€ eest saada asendus oma katkiläinud kõrvaklappidele. Tegemist oli küll kohutavalt kehvade klappidega, aga parem ikka, kui mitte midagi.
Poolas avastas Andres, et tal oleks vaja vahetada ka piduriklotsid. Samuti suri tal ratas jälle sõidu ajal välja. Kiire kontrolli käigus tal viga leida ei õnnestunud, ratas käivitus uuesti ja sõitsime edasi. Varssavis läksime ühte motopoodi, kust Andres sai omale uued esimesed piduriklotsid. Poe kõrvalt töökojast oldi nõus laenama tange, millega pidurisilindreid sisse suruda, mis lihtsustas vahetamist oluliselt, ning Andres asus (taaskord) töökoja ees ise oma ratast remontima. Otsustasin igaks juhuks kontrollida üle ka enda esimesed klotsid ja väga hea, et seda tegin- klotsid olid peaaegu metallini ära kulunud. Uued klotsid olin ma Eestist kaasa võtnud ja nende vahetus käis väga lihtsalt. Tegelikult oleks võinud need asjad ju enne reisile minekut üle kontrollida…
Mõlema ratta esipidurid hooldatud, sõitsime edasi. Meil polnud tol päeval kindlat sihtpunkti, vaid plaanisime lihtsalt pimedani sõita ja siis kuskil telkimiskoha otsida. Sõitsime Varssavist välja mööda kiirteid. Mina sõitsin ees ja ühel hetkel märkasin, et Andrest ei ole enam mu selja taga. Keerasin teelt maha ja helistasin talle. “Tead, mul suri ratas jälle välja ja käima ei lähe, olen selle kiirtee ääres,” ütles Andres. Sõitsin siis Varssavist välja ja jäin teda esimeses Lukoilis järele ootama. Aega läks võib-olla kolmveerand tundi, aga lõpuks jõudis Andres kohale. Ta rääkis, et oli seal tee ääres pusinud ja saanud teada, et ta ratta kütusepump on otsad andnud. Sõbralikud Poola tsiklimehed olid küll kiirtee ääres peatunud ja talle abi pakkunud, aga seal polnud teha midagi. Mõistsime, et sel päeval me enam kaugele ei jõua ja panime telgid püsti selle sama Lukoili taha. Telkideni levis ka Lukoili wifi, nii et saime õhtul telkides istudes plaani pidada ja googeldada lahendusi kütusepumba probleemile. Uus kütusepump oleks olnud liiga kallis ja parandamiseks vajalike osade tellimine oleks võtnud liiga kaua aega. Põhimõtteliselt oleks saanud ka sõita katkise pumbaga, hoides paagi alati vähemalt pooltäis, aga see tundus liiga kahtlane variant 6000 km läbimiseks. Jõudsime lõpuks otsuseni, et Andres pöördub tagasi koju ja mina reisin üksi edasi. Minu hinge tekkis põnevusvärin ja jooksutasin mõttes läbi kõige hullemad stsenaariumid, mis mul juhtuda võiksid ja kuidas ma neid lahendaks. Põhiliselt muretsesin selle pärast, et kuidas käituda mingi tõsise mehaanilise rikke korral. Aga kes ei riski, see šampust ei joo.
Seiklus jätkub üksi
Järgmisel hommikul tankisime paagid täis, soovisime teineteisele head teed ja asusime vastupidistes suundades teele. Mõtlesin kogu aeg, et vau, nüüd ma siis päriselt sõidangi üksi Albaaniasse. Tundus pisut ebareaalne. Esimeseks suuremaks sihtpunktiks võtsin mõttes Krakowi linna. Pärast korralikku sõitmist ja lugematuid teeremonte jõudsin lõpuks Krakowisse. Parkisin ratta kesklinnas ühe kiriku kõrvale ja läksin ümbrust avastama. Olen poolakatelt kuulnud, et Krakow on üks Poola ilusamaid linnu ja seal ringi käies oli aru saada küll, miks seda öeldakse.
Käisin ka põhilises vaatamisväärsuses- Waweli lossis. Tegemist on Poola ühe kultuuriliselt ja ajalooliselt kõige olulisema paigaga, mis oli mitmete sajandite vältel Poola kuningate residentsiks.
Seejärel käisin keha kinnitamas ühes populaarses Poola restoranis. Linnas oli väga palju turiste ja hiljem sain teada ka põhjuse- mõne aja pärast toimusid Krakowis Maailma noortepäevad, mis on maailma suurim katoliiklikele noortele mõeldud üritus. Sellest võttis osa mõningate hinnangute kohaselt ligi 2 miljonit inimest, mis on oluliselt rohkem, kui on Krakowis elanikke. Üritusest võttis osa ka paavst ning kuuldavasti sai tohutut tähelepanu see, kui ta kasutas Krakowis liiklemiseks ühistransporti.
Päeva eesmärgiks oli mul tegelikult jõuda Slovakkiasse Popradi. Seega asusin pärast väikest linnatiiru taas teele. Slovakkia piiri ületades kiskus juba vaikselt hämaraks. Tee viis mind läbi Kõrg-Tatrate, kus peatusin korduvalt, et mägedest pilti teha.
Ma polnud päris kindel öise ööbimise osas- kas otsida telgikoht või mingi mõistliku hinnaga majutus? Keerasin teelt maha ühte suletud suusakeskusesse, lootuses leida hea telkimiskoht.
See siiski ei õnnestunud, sest siledat kohta telgi ülespanekuks oli lihtsalt keeruline leida. Otsustasin, et venitan ikka kuidagi Popradini välja ja vast on seal mingeid mõistliku hinnaga majutuskohti. Kiire booking.com ja panin kinni omale Popradi ümbruse kõige odavama majutuse nimega Ubytovanie v Poprade, mis maksis 16€ öö kahese toa eest. Nüüd ei jäänud muud üle, kui kohale minna ja läbi pimeduse sõitsin ma läbi Tatrate Popradi. Otsisin oma majutuskohta tükk aega ja lõpuks tuli välja, et see on mingis Popradi väikeses äärelinnas. Ümbruskond nägi oma asfalteerimata pimedate kõrvaltänavate ja kahtlase välimusega ööelukate tõttu üsna kahtlane välja. Majutuskoha näol oli aga tegemist klassikalise kodumajutusega. Peretütar tuli mulle ukse peale vastu ja näitas, kuhu ma oma ratta parkida saan. Parkisin selle üle muruplatside sõites ja aias olnud autode vahelt navigeerides nende kuuri. Võtsin oma asjad ja läksin tuppa, kus pereema vormistas vajalikud paberid. Oma toani saamiseks pidin minema läbi perekonna enda ruumide, kus ka pereisa mulle sussides vastu tuli. Ometi oli aga tuba väga ilus ja korralik. Enne magamaminekut tegin veel pisut sõiduplaane ja oligi aeg reisi esimest päris majutust nautida.
Järgmiseks päevaks seadsin ambitsioonika eesmärgi jõuda õhtuks Serbiasse. Tee kulges esialgu piki mägesid, mida nüüd ka päevavalges imetleda sain.
Esimene suurem sihtkoht oli aga Budapest. Ungaris oli ka mootorratastel vajalik tasuda teemaksu ning esimesest tanklast pärast piiriületust ostsin Ungari (elektroonilise) vinjeti, mis maksis nädalaks umbes 5 eurot. Budapesti jõudes külastasin esimese asjana Citadellat, kus oli jällegi päris palju turiste, eriti Suurbritanniast, USAst ja Austraaliast. Tegemist oli Habsburgide poolt kaitse-eesmärkidel ehitatud tsitadelliga, kust avanesid head vaated tervele Budapestile.
Edasi läksin läbi tihedate liiklusummikute kesklinna, kus parkisin ratta parlamendihoone lähedale ja jalutasin ringi. Budapest oli tohutult ilus linn ja mõtlesin endamisi, et oleks aega, veedaks seal meeleldi mitu päeva. Eks tuleb kunagi hiljem tagasi minna.
Sõin lõunat ühes parlamendihoone lähedal asunud restoranis, mis oli üllatavalt mõistliku hinnaga.
Kiiver näpus ringi käies juhtus aga selline asi, et suutsin kuhugi kaotada ühe visiirikruvi. Otsisin seda küll umbkaudsest kaotamiskohast, aga tulutult. Tõstsin siis kiivri nokalt kruvi visiirile ümber ja noka fikseerisin hiljem teibiga. Pidas reisi lõpuni vastu küll.
Jätkasin sõitu Serbia poole. Enne Ungari-Serbia piirile jõudmist läks aga üsna pimedaks ja Serbiasse sisenemine ei tundunud enam mõistlik. Peatusin viimases tanklas enne piiri, kust ka piiripunkt juba näha oli ja mõtlesin, mida edasi teha. Serbias polnud piiri lähedal ühtegi suuremat linna. Kas pöörata tagasi ja otsida viimasest suuremast Ungari linnast omale majutus? Äkki kannatab selle sama bensujaama taha telgi üles panna? Väljas oli juba pime ja tuli midagi välja mõelda. Jalutasin bensiinijaamale ringi peale, et leida sobivat telkimiskohta, kuid seal oli liiga palju rahvast ja mitte ühtegi sobivat kohta telkimiseks. Järsku nägin aga kohe bensiinijaama aia taga silti CAMPING, ZIMMER. Just see, mida vaja! Sõitsin sinna, et asja lähemalt uurida. Silt oli püsti pandud ühe eramaja värava juurde, kuhu ma ka sisse keerasin. Suretasin mootori välja ja värava kõrval olnud majakesest tuli välja aluspükstes hilistes 50-ndates mees, kes oma pikkade juuste ja vuntside tõttu nägi välja nagu Ron Jeremy või ehk ka meie oma Üllar Jörberg oma parematel päevadel. Inglise keelt ta väga hästi ei rääkinud, aga inglise ja saksa keele segu kasutades saime kõik jutud ära räägitud. Küsisin talt, kas neil on vaba tuba, aga tuli välja, et kõik nende toad on täis. Äkki võiks siis aias telgi püsti panna? Jah, ikka saab! Peremees juhatas mind sobiva murulapini, näitas ära, kus on dušš ja WC ning otsis isegi lauajupi mu ratta küljejala alla. Rahaga eelistas ta tegeleda hommikul. Panin siis telgi püsti ja asusin end järgmiseks päevaks välja puhkama.
Hommikul sain kohaga lähemalt tutvuda. Telgist pea välja pistnud, tervitasid peremees ja perenaine mind mööda jalutades rõõmsalt. Duši alla minnes nägin, et suur osa aiast oli täis Ungari, Serbia ja Saksa numbritega autosid, osad tundusid seal juba mõnda aega seinud olevat. Ilmselt hoidsid mingid autoärikad osa oma varast seal. Dušikabiinis polnud ilmselt keegi mõnda aega käinud, sest ämblikud olid sinna korralikult võrke pununud. Muidu oli aga tegemist täitsa viisaka kohaga. Pärast pesu läksin telki ja asusin omale taaskord kiirnuudleid valmistama. Peremees nägi seda, küsis, kas ma kohvi soovin ja ütles, et mingu ma ikka aiamööbli taha sööma. Nuudlid söödud ja kohv joodud, pakkisin ma asjad ja rääkisin peremehega veel natuke juttu. Ta osutas värava lähedal seisvale kahele mootorrattale ja ütles, et tema ja ta naine sõidavad ka mootorrattaga. Ta uuris veel mu käest, et kust tulen ja kuhu lähen ja oli üleüldse väga sõbralik ja tore. Enne lahkumist maksin kogu selle nalja eest 5€ ja keerasin otsa Serbia poole.
Ungari-Serbia piiril oli korralikult pikk järjekord- ikkagi Euroopa Liidu piir. Algul jäin järjekorda seisma ja ootama, aga siis tuli mingi mees, kes pakkus järjekorras ootajatele klaasipesuteenust ja ütles mulle, et mootorrattaga sõidetakse siin järjekorrast mööda. Üks autojuht viipas ka veel aknast käega, et mine mööda. See mulle sobis ja sõitsin järjekorras esimeseks. Ootamisele oleks mul tõenäoliselt kulunud 2-3 tundi. Piiriületus sujus libedalt- Serbia tempel passi ja head teed.
Kohe pärast piiri läksin valuutavahetusse, kus vahetasin endale mõned Serbia dinaarid, ühe euro eest sai umbes 120 dinaari. Rahatähed olid päris kenad ja oluliste rahvuslike isikute nägudega, 100-dinaarist ehitis näiteks Nikola Tesla nägu.
Otsustasin sõita otse Belgradi ja pealinna kohe üle vaadata. Teel sinna peatusin kergeks snäkiks ühes bensujaamas. Bensiinijaamad ise olid muidugi väga euroopalikud, aga seltskond oli juba natuke teistsugune- rohkem sagimist, suured perekonnad paljude asjade ja täislaetud autodega, paljudel kohalikel inimestel mõne Euroopa riigi numbriga autod.
Belgradi liiklus oli kohati arusaamatu, sildid juhatasid ühesuunalistesse tänavatesse valelt poolt ja liikluskultuur muutus lõunamaiseks, ehk et ridu vahetades pidi juba ise natukene agressiivsem olema. Parkisin ratta ühte parklasse, käisin Belgradi kindluses ja tegin väikese tiiru kesklinnas.
Kindlusel ma mingit peahoonet ei tuvastanudki, aga vähemalt vaated olid head.
Sõin kindluse juures söögikohas ka kohalikku Serbia toitu- tellisin traditsioonilisi ćevapčići vorste. Kelner küsis, kas tahan vorstide juurde salatit ka. Mõtlesin, et no natuke salatit võib ju ikka olla, ja ütlesin jah. Tuli välja, et ta pidas silmas eraldi salatit, mida mulle varsti suur kausitäis toodi. Tegemist oli Balkani regioonis traditsioonilise šopska salatiga, milles on tomat, kurk, sibul, paprika ja peal on riivitud kitsejuust. Sõin salati ära ja kõht oligi täis. Ja siis tuli pearoog. Kogu söögikord selles suhteliselt turistikas restoranis maksis umbes 6€. Üldiselt oli hinnatase Serbias umbes neljandik odavam kui Eestis, kütus oli laias laastus sama hinnaga.
Vähemalt ei pidanud sel päeval enam toidu pärast muretsema. Belgrad tundus aga esmapilgul üsna igav ja lõpuks veetsin seal vähem aega, kui olin alguses planeerinud. Ilmselt avaks see linn end siis, kui seal mõni päev kauem olla.
Serbia on üldse üks kummaline koht. Lähiriikidest saadakse kõige paremini läbi Montenegroga, mille eraldumine Serbiast 2006. aastal oli rahumeelne, erinevalt paljudest teistest sündmustest selles regioonis. Teisi naaberriike Serbia eriti ei salli, kuna enamik tunnustavad Kosovo iseseisvust, millega Serbia kuidagi leppida ei suuda. Alles hiljuti saatsid serblased Kosovosse rongi, mille külgedele oli 15 keeles kirjutatud, et Kosovo kuulub Serbiale, nii et olukord on siiani väga pingeline. Samuti keelduvad serblased laskmast riiki inimesi, kelle passis on Kosovo tempel, sest nende seisukoha järgi on toimunud ebaseaduslik sisenemine Serbia territooriumile. Serbia saab aga hästi läbi Venemaa ja Hiinaga. Päris veider oli näha, kuidas Belgradi kesklinna igast suveniiriputkast oli võimalik osta Putini näoga ja muidu venemeelseid meeneid. Venemaa ja Hiina on ka kaks suuremat riiki, mis ei tunnusta Kosovo iseseisvust. Mul isiklikult on aga raske aru saada, miks Serbia ei võiks lihtsalt Kosovo iseseisvust tunnustada. Mida võidaks Serbia sellest väikesest maatükist, kus enamik inimesi on teisest rahvusest ja vihkavad Serbiat?
Üllatav kohtumine
Edasi sõitsin lõuna poole ja võtsin sihtpunktiks linna nimega Niš. Tee peale jäi nii mägisemaid kui lamedamaid lõike.
Jõudsin Niši hämaras ning broneerisin Bookingus omale voodikoha hostelis Day ‘N’ Night, mis maksis 8€. Kohale jõudsin suhteliselt hilja, kl 21 läbi ja kohe, kui hosteli ees tsikli välja suretasin, tuli välja kahekümnendates noormees, kes mul kätt surus ja end tutvustas. Ta rääkis head inglise keelt ja avas mulle garaažiukse, kuhu sain ratta ööseks parkida. Edasi näitas ta mulle hostelit, mis oli väga ilus ja viisakas. Ta rääkis ka, et nende linnal on oma äpp nimega Niš Talking, mille abil on heal linnas navigeerida. Kuigi mul polnud palju aega, mida seal linnas veeta, tõmbasin ikkagi huvi pärast selle äpi ja tegemist oli tõesti üllatavalt hea rakendusega. Hostelitoas oli peale minu paar hollandlast ja veel mõned inimesed, aga ma ei viitsinud nendega seekord suhelda. Läksin lihtsalt magama ja jätsin linna avastamise järgmiseks hommikuks.
Järgmisel hommikul vaatasin pisut Nišis ringi ja külastasin Niši kindlust. See oligi linna põhiline vaatamisväärsus ja muud ma avastama ei viitsinudki minna. Kindlus polnud ka midagi erilist, tegemist oli jällegi pigem müüride sees oleva pargiga. Tänavapilt oli aga linnas Belgradist oluliselt erinev- näha oli palju rohkem mustlaseid ja hobukaarikuid, üks perekond lükkas tänaval oma vana Opel Kadetti käima jne. Tundus, et pole mõtet seal väga palju aega veeta ning sõitsin edasi.
Järgmiseks suuremaks eesmärgiks võtsin jõuda Bulgaaria pealinna Sofiasse. Serbia-Bulgaaria piiriületus läks jällegi libedalt, kuna pikast järjekorrast sõitsin lihtsalt mööda. Üldiselt aga näis seal valitsevat korralik kaos. Serbiast väljumise templit mulle miskipärast passi ei löödud. Piirilt Sofiasse ei olnud väga palju maad ja mõne aja pärast parkisingi juba oma ratta Sofia kesklinna ja asusin jalgsi linna avastama. Sofia oli üllatavalt ilus ja euroopalik linn nii arhitektuuri kui ka kohvikute ja muu tänavapildi poolest. 
Tegin põhilistele vaatamisväärsustele tiiru peale ja asusin uuesti teele. Sofia tundus kena linn, kus võiks iseenesest mõne päeva veeta küll. Päeva lõppsihtpunktiks olin võtnud Makedoonia pealinna Skopje. Bulgaarias tuli aga ette võtta veel üks tankimine.
Läksin ühte tanklasse, panin paagi täis ja läksin maksma. Kaardimakse ei toiminud aga isegi pärast mitut katset. Kuna olin Bulgaarias ainult ühe päeva, ei olnud ma omale Bulgaaria leeve ka vahetanud. Mis nüüd? Küsisin, kas nad eurosid ka vastu võtavad ja müüja oli nõus. Andsin tema kalkulatsiooni järgi täpse raha eurodes (ka eurosente) ning ta oli sellega rahul. Sain jätkata sõitu Makedoonia poole.
Bulgaaria-Makedoonia piiri ületasin pimedas. Peale minu ületas piiri veel paar-kolm autot ja piirivalvurid igavlesid niisama ja ajasid omavahel juttu. Nad küsisid mu käest, kust tulen ja kuhu lähen ja olid üleüldse väga rõõmsad ja sõbralikud. Pärast passikontrolli tolliputka juurde minnes vaatasin oma passi, kas sisenemistempli ka sain. Seda seal ei olnud ja läksin igaks juhuks tagasi passikontrolli juurde asja uurima. Kontrollputka onu rääkis seal mingite makedoonlastega niisama juttu, kui ma sinna oma passiga vehkima ja templi kohta küsima läksin. “Ah et tahad templit, jah?” küsis ta, võttis minu käest passi ja pani sinna templi. “Ole lahke, aga me muidu Euroopa Liidu kodanikele templeid passi ei pane,” lausus ta passi tagasi andes.
Jätkasin sõitu Skopje poole ja nüüd oli väljas juba täitsa pime.
Mõtlesin, et äkki peaks hoopis telkimiskoha otsima. Tee viis mind läbi mägede ja väikeste külade, nii et koha leidmine ei olnud üldse kerge. Ühel hetkel nägin mööda mäekülge üles minevat ühte põnevat kruusateed ja otsustasin uurima minna, kuhu see viib. Sõitsin tükk aega mööda mäekülge üles ja järsku leidsin end kellegi õunapuuaiast. Selge, siia telki üles panema ei hakka. Hakkasin ratast ümber pöörama ja… külili. Maadlesin rattaga tükk aega, et ta mäe külje peal õigesse asendisse manööverdada, tulemuseks kõver siduriheebel. Sõitsin mäest alla tagasi ja jätkasin oma teed. Leidsin põhitee kõrval oleva vana tee ja sõitsin seda mööda mõnda aega ning sinna oleks isegi kannatanud telgi üles panna. Kuid mõtlesin, et mis seal ikka, sõidan siis juba Skopjesse ära, natuke kahtlane siin kohe tee kõrval pimedas telk püsti panna. Panin omale Skopjes kinni voodikoha ühes hostelis nimega Urban Hostel & Apartments, mis maksis ümberarvestatult umbes 7€ ja sõitsin kohale. Hostel paiknes eramaja tüüpi majas ning asus kesklinna lähedal. Receptionis võttis mind vastu noormees, kes oli seal esimest päeva tööl ja ma olin tema esimene külaline. Välja ilmus ka hosteli omanik, kes oli 30. aastates ning mõlemad olid väga sõbralikud ja abivalmid. Tuba oli neljakohaline ja sisenedes tervitas mind seal üks Tšehhi noormees, kellega hakkasime juttu rääkima. Toas olid veel ühe inimese asjad, aga ta oli parasjagu duši all. “Sa oled Eestist? Siin toas on üks tüdruk, kes on samuti Eestist!” ütles ta. Esialgu tundus see absurdse kokkusattumusena, aga siis nägin tema asjade juures väikest Eesti lippu. Mõne aja pärast astus neiu tuppa ja tutvustas end: “Hello, my name is Catlin.” “Hello, my name is Reinhold. Ja milline on tõenäosus siin teist eestlast kohata?” ütlesin ma talle. Tema ilmselget hämmingut oli naljakas näha. Tuli välja, et Catlin hääletas koos oma sõpradega läbi Euroopa, aga ta sõbrad tahtsid minna Bulgaariasse ja tema otsustas üksi Makedooniasse hääletada. Meie senine marsruut oli olnud üsna sarnane, nagu välja tuli.
Järgmisel hommikul sõin hostelis korralikult hommikust (see oli lausa hinna sees) ja läksime Catliniga linna avastama.
Temperatuur oli ebamugavalt kõrge nii linna avastamise kui ka hilisema tsiklisõidu jaoks- 34 kraadi ja päike lagipähe.
Pärast mõnda tundi linna vaatamisväärsustega tutvumist läksime eri suundades- Catlin avastas Skopjet edasi ja mina naasesin hostelisse, et asjad pakkida ja edasi sõita.
Makedoonial on kaks põhilist kuulsust: Ema Teresa ja Aleksander Suur (ehk Makedoonia Aleksander, nagu neile meeldib öelda). Aleksandri auks oli üle terve riigi lugematult monumente, Ema Teresa auks oli Skopje kesklinnas mitmel pool seintele pandud tahvlid tema tsitaatidega.
Mõlema auks on nimetatud ka riigi suuremad kiirteed. Neil teedel on iga mõne aja tagant punktid, kus kogutakse teemaksu. Teemaks ei ole väga kõrge, kuid neid kogumispunkte oli Skopje ümbruses päris tihedalt. Makedoonia rahaühik on Makedoonia dinaar ning ühe euro eest saab umbes 60 dinaari. Hinnatase on Makedoonias pisut odavam kui Eestis, aga mitte väga palju ning kütus maksiski 60 dinaari ümber liiter.
Skopje linna piiril oli mu rattal läbisõidujuubel.
Kuna väljas oli motoriietega talumatult palav ja isegi sõites ei jahutanud tuul piisavalt, otsustasin ühel hetkel, et sõidan eest lahtiste hõlmadega. Jahedam ja mõnevõrra parem oli küll. Äkki tundsin sõidu ajal, et miski ronib mu kaela peal. Kui seda käega ära ajada üritasin, sain aga valusa sutsaka kaela. Jäin tee kõrval seisma ja tutvusin olukorraga. Polnud kõige hullem, aga süüdlane oli kadunud. Sõitsin edasi ja seekord tõmbasin ikka luku eest kinni.
Mida rohkem lääne poole (ja seega ka Albaania poole) ma sõitsin, seda rohkem oli näha lehvimas Albaania lippe. Teise tähelepanekuna oli näha päris palju Lääne-Euroopa numbriga autosid, aga see oli üldse läbiv nähtus terves Balkani regioonis.
Õhtuks jõudsin linna nimega Ohrid. Tegemist on Makedoonia kõige populaarsema puhkusekohaga ning seda soovitas ka Lonely Planet. Ohridi linn asub Ohridi järve ääres ning suviti on seal palju turiste. Ka Ohridi vanalinn on huvitav oma vanade majade, künkliku pinnamoe ja väikeste munakivitänavatega. Tegin õhtul seal väikese tiiru, aga põhilise avastamise mõtlesin jätta järgmisele päevale.
Esmalt oli vaja leida mõistliku hinnaga ööbimine. Lonely Planetis olnud variante ei õnnestunud mul üles leida, kuna aadressid ei olnud eriti hästi tähistatud ja Google Maps ei tundnud Ohridi vanalinna ka piisavalt. Läksin siis lihtsalt ühte suvalisse kodumajutusse, millel oli värava peal booking.com-i soovitusmärk. Aias istus laua taga seltskond umbes 30-aastaseid inimesi, kes juttu rääkisid ja midagi jõid. Lauast tõusis püsti kiilakas pika habemega mees ja küsis, kuidas mind aidata saab. Rääkisin talle, et mul oleks vaja ööbimist ja küsisin, ehk on neil seal mõni vaba tuba. Kõrghooaja tõttu olid kõik nende toad juba hõivatud, kuid seltskond asus kohe probleemile lahendust otsima. Üks mees nende hulgast, kes elas naabermajas, helistas oma emale ja küsis, kas ma saaksin äkki nende poole ööbima minna. Tuli välja, et saab küll. Läksin selle mehega naabermajja, kus tema väga sõbralik ja rõõmus ema mulle ühte vabasse tuppa voodi ära tegi. Kuna mul polnud piisavalt Makedoonia dinaare, et ööbimise eest kohe maksta ning eurodest olid mul ainult 50-eurosed, millest neil polnud tagasi anda, andsin ema kätte oma passi hoiule ja lubasin järgmisel päeval linnas raha vahetada. Maja asus praktiliselt järve kaldal ja tuba oli ka päris huvitav.
Pärast toas sisse seadmist läksin veel korra kõrvalmaja aeda, et seltskonnaga juttu rääkida. Habemik, kellega ma alguses rääkisin, naljatles, et ta näeb küll välja nagu ZZ Topi liige, aga mootorratast tal pole, kuigi need talle väga meeldivad. Mulle pakuti kohalikku puskarit rakiat, mille pudelis oli mingi oks. Samuti sain maitsta populaarseimat Makedoonia õlut Skopsko.
Minu esimene mootorrattaõnnetus
Järgmisel hommikul avastasin pisut Ohridi vanalinna vaatamisväärsuseid.
Läksin hommikust sööma ühte järveäärsesse restorani, kus tellisin omletti ja värsket mahla. Omlett oli väga suur ja toitev, mahl oli ka väga hea.
Maksin toidu eest 50-eurosega ja sain tagasi hulgaliselt Makedoonia dinaare. Läksin ööbimiskohta tagasi, otsisin teisest majast selle sõbraliku naisterahva üles ja sain umbes 10 euro eest oma passi tagasi. Tal oli väga hea meel, et ma Eestist olen ja ütles, et tulgu ma teinekordki tagasi. Pärast seda südantsoojendavat vestlust jätkasin sõitu Albaania poole ja päeva eesmärk oli jõuda pealinna Tiranasse.
Makedoonia kokkuvõtteks võib öelda, et see riik üllatas mind positiivselt. Kõik inimesed, kellega kokku puutusin, olid väga abivalmid ja sõbralikud. Muidugi pole majanduslikult tegemist Euroopa tasemel riigiga, aga mingit karjuvat vaesust kuskil silma ei hakanud. Riigi juhtimine on küll omajagu ligadi-logadi, mida väljendavad ka 2016. aasta “värvilised protestid”, kus protestiti korruptsiooni ja erinevate skandaalide pärast. Vastuoluline on ka valitsuse suurprojekt “Skopje 2014”, mille käigus taheti nimetatud aastaks Skopje kesklinnale anda klassikaline ilme vastavas stiilis ehitiste ja monumentidega, aga osad ehitustööd käivad siiani. Projektile on kulutatud mõnede hinnangute kohaselt üle 700 miljoni USA dollari ning kriitikud on nimetanud valminud ehitisi rahvushistoritsistlikuks kitšiks.
Piiriületusel oli omajagu autosid, aga kõik sujus üllatavalt kiirelt. Albaaniasse sisenemisel templit passi ei saanud. Piiri ületamise ajal hakkas aga sadama paduvihma, mis õnneks ei kestnud kaua. Tee Tirana poole kulges läbi mägise piirkonna ja vihma tõttu sõitsid kohalikud seal üsna ettevaatlikult. Mina aga polnud veel avastanud oma tagarehvi ja märja Albaania mägitee vahelise suhte tõelist olemust ning enne ühte kurvi õnnestus mul esimest korda mootorrattaga sõidu pealt kukkuda. Pidurdus enne kurvi ja käiguvahetus alla võtsid tagaratta niimoodi viskama, et paningi ühe auto nina ees külje maha. Auto pidas kinni ja noormees, kes seda roolis, tuli välja ja küsis, kas minuga on kõik korras. Jaatava vastuse peale soovitas ta mul ettevaatlikult sõita, sest vihmaga on nendel teedel libe. Lükkasin siis tsikli tee äärde ja vaatasin kahjud üle.
Parem suunatuli läbi küljeplastiku, kõver tagapiduri heebel ja mõned kriimud, endal väike põrutus ja mõni marrastus. Kannatab edasi reisida küll. Teed jätkasin keskmisest ettevaatlikumalt ja kuigi kilometraaži Tiranasse polnudki teab kui palju, kulus selle läbimiseks mitu tundi, kuna lisaks libedusele olid teed ka kurvilised ja kohati päris halva kvaliteediga. Esialgu olin plaaninud enne Tiranat teha tiiru ka lõuna poole, aga nendes teeoludes ja sellise ilmaga ei olnud mul tahtmist kuskil pikalt tiirutada, vaid otsemat teed Tiranasse jõuda.
Tiranas olin broneerinud omale koha hostelis Destil, kus mind jälle väga sõbralikult vastu võeti. Ratta parkisin hosteli eesaeda, alumise korruse kohviku laudade ja toolide vahele. Minust olid ette jõudnud Lõuna-Korea kutid, kes olid jalgratastega teel Kreekast Itaaliasse ja kellega hiljem ka tuttavaks sain, ning paar, kes oli Vespa rolleriga teel Itaaliast Jaapanisse.
Hostel oli jällegi väga puhas ja viisakas, maksis ca 8€ öö ning hinna sees oli ka tervitusjook. Panin asjad hostelisse ning läksin linna peale jalutama.
Õhtu poole läksin Sky Bari, mida oli soovitatud ka wikivoyage’s. Liftiga üles sõites sattusin ühe pub crawli seltskonda, kus oli erinevatest rahvustest inimesi. Seltskonnas oli ka üks albaania neiu, kes Tirana ülikoolis õppis. Ta rääkis head inglise keelt ning ütles, et talle ei meeldi Albaanias eriti ja pärast õpingute lõppu tahaks ta kuhugi välismaale kolida. Brain drain on vägagi päevakajaline ka Albaanias. Sky Bar ise asus aga ühe kõrghoone tipus ja keerles aeglaselt ringi.
Wikivoyage soovitab Tirana ööelu minna avastama Blloku linnaosasse, mis oli diktaator Enver Hoxha ajal valitsuse liikmete elurajoon ja tavalistele inimestele suletud. Nüüd aga on see põhiline baaride ja klubide piirkond. Käisin kvartalile tiiru peale, aga ei viitsinud enam kuhugi minna ja läksin tagasi hostelisse. Üldiselt tundus Tirana minu jaoks suhteliselt igav linn ning sain selle päevaga isu enam-vähem täis. Majad olid ühetaoliselt hallid ja kandilised ning midagi seal väga pildistada polnudki. Liiklus oli Tiranas aga reisi kõige korrapäratum ja agressiivsem.
Albaania rahaühikuks on Albaania lekk, mille kurss oli umbes 135 lekki ühe euro kohta. Hinnatase oli riigis madalam kui Eestis, kuid mitte üle mõistuse odav, heal juhul kolmandiku võrra odavam. Kütus maksis pisut üle euro liiter. Arvestades, et seal riigis on keskmine palk 400€ ringis, on arusaadav, miks nii paljud albaanlased lähevad mujale paremat elu otsima.
Järgmisel hommikul ärgates olid Vespaga reisijad juba ära läinud. Võtsin allkorruse kohvikust ühe võileiva ja kohvi, pakkisin asjad, soovisime jalgratturitega üksteisele head teed ja hakkasin sõitma Kosovo poole. Tegin veel ühe kiire klõpsu kesklinna ühest põhitänavast.
Albaaniat on mul keeruline ammendavalt kokku võtta, kuna kahjuks veetsin seal vähem aega, kui oleksin soovinud. Loodus on seal mägine ja huvitav, eriti põhjaosa ja Shkoderi linna ümbrus pidid väga ilusad olema, kuhu kahjuks ise ei jõudnud. Linnad aga tundusid mittemidagiütlevad ja hallid- eks see ole Enver Hoxha pärand. Pärast iseseisvumist on Albaania rahvaarv vähenenud umbes 15%, milles mängib peale sündimuse vähenemise rolli ka suur väljaränne parema elu otsinguil. Liikluskultuur oli üldiselt vägagi Ida-Euroopa ja ennast tuleb seal üsna agressiivselt kehtestada, eriti mootorratturina. Riigi tasandil vohab kuuldavasti endiselt korruptsioon ja eks see ole ka üks põhjuseid, miks riigil majanduslikult just eriti hästi ei lähe. Vanasti oli Albaania ka sihtkohaks paljudele Euroopas varastatud autodele, kuna nende autoregister ei teinud koostööd Euroopa omadega. Isegi Top Gear viskas ühes oma osas selle üle nalja. Levinud olid kindlustuspettuste skeemid, kus omanik loovutas oma auto koos võtmete ja dokumentidega albaania autoärikatele ja väitis kindlustusele, et auto on varastatud. Euroopa Liidu kandidaatriigina on aga asutud kõige sellega võitlema ja liitutud on vajalike lepingutega. Loodan, et Albaaniat ootab tulevikus ees senisest suurem edu.
Kosovo ilu ja valu
Albaania-Kosovo piiriületus sujus päris libedalt, ainsa asjana pidin piiri peal tegema Kosovo jaoks eraldi liikluskindlustuse, kuna kindlustuse roheline kaart Kosovos ei kehti. Nädalane kindlustus maksis mootorrattale 10 eurot ja vormistamine läks kiiresti ja lihtsalt. Kosovos käibivaks rahaühikuks ongi euro.
Esimene sihtpunkt oli mul linn nimega Prizren, mille vanalinn oli üllatavalt ilus. Oma 178 000 elanikuga on tegemist Kosovo suuruselt teise linnaga.
Nägin seal ka esimest KFORi autot. KFOR ehk Kosovo Force on ÜRO loodud rahuvalveüksus, mis loodi 1999. aastal Kosovos rahu tagamiseks. Ajapikku on rahuvalvajate arvu oluliselt vähendatud ja suurem osa kohustustest kohalikule politseile üle antud, kuid siiani on Kosovos koha peal umbes 4600 rahuvalvajat.
Prizrenis olid korralikud ummikud ja terve linn oli autodest umbes. Ummikutest läbi murdnud, jätkasin teed pealinna Prishtina poole.
Prishtinas ekslesin kõigepealt omajagu ringi. Sõitsin läbi kesklinna, läbi mõnede rohkem räämas linnaosade ning sattusin ühel hetkel ka äärelinna, kus olid suured ja uhked eramajad ja korralik suur park, mis kohalike seas üsna populaarne tundus olevat. Selles uhkemas linnaosas oli tee ääres ka üks supermarket, kus sain pisut varusid täiendada. Kesklinna tagasi jõudnud, tegin kõigepealt väikese tiiru linna peal ja samal ajal üritasin leida wifit, et omale ööbimine leida.
Broneeringut ma seekord ei teinud, vaid otsustasin sõita ja netist leitud kohad üle vaadata. Mõnda kohta ei õnnestunud üles leida, mõni koht tundus jällegi liiga kallis. Lõpuks sõitsin ühe kesklinnast pisut kaugemal asuva hosteli juurde nimega White Tree ja jäin selle ees tänaval seisma. Hostel asus väikeses majas, mille juurde kuulus ka elav siseõu. Jäin korraks endamisi mõtlema, kui siseõuest tuli tänavale suitsu tegema üks kahekümnendates mees, kes mind kõnetas. Ta oli kohalik kosovar ning väga sõbralik ja jutukas (milles ilmselt mängis rolli ka mõni joodud õlu). Ta küsis kohe, kust ma pärit olen ja kas otsin majutust. Ütlesin, et otsin küll, mille peale ta mind kohe hostelisse sisse kutsus. Olin rõõmus, sest see ongi üks osa sellest, mis teeb hostelites ööbimise toredaks ja meeldejäävaks- sõbralikud, rõõmsameelsed ja suhtlemisaltid inimesed. Läksin siseõue ja nägin, et õue ühes servas oli baarilett ja õu oli rahvast täis- ühelt poolt hosteli külalisi, aga teisalt tundus, et see on ka kohalike noorte jaoks populaarne ajaveetmiskoht. Kõik nägi välja euroopalik ja “hipster”.
Mu uus sõber kutsus kohale hosteli omaniku ning 10€ eest sain omale voodikoha ühes toas. Viisin oma asjad tuppa ja tutvusin oma toakaaslastega. Seal oli kaks türgi neiut, kes väga hästi inglise keelt ei osanud, kuid nii palju sain aru, et nad on algklasside õpetajad ja reisivad Balkani riikides ringi. Nad olid Türgist ära tulnud täpselt päev enne riigipöördekatset ning soovitasid tol hetkel Türgisse mitte minna. Olin just vähem kui nädal enne ostnud oktoobriks lennupiletid Portugali, ümberistumisega Istanbulis, mis lennujaamas toimunud pommiplahvatuse ja riigipöördekatse valguses tol hetkel vägagi soodsad olid. Neiude hoiatus mind aga eriti ei morjendanud. Toas oli veel üks noormees Hollandist, kes rääkis väga head inglise keelt ja ütles, et töötab Hollandi välisministeeriumis. Tema pidi järgmisel päeval ka just Türgi poole teele asuma. Viimane inimene, kellega ma toast tutvusin, oli üks saksa tüüp nimega Martin. Temaga saime kohe algusest peale väga hästi jutu peale ja rääkisime üksteisele oma reisilugusid. Martin oli mõnda aega tagasi käinud Iraanis, kuhu mul samuti oktoobriks lennupiletid ostetud olid. Otsustasime minna koos linna peale, proovida kohalikku õlut ja natuke juttu rääkida. Tuli välja, et Martin on jalgpallifänn, kelle eesmärgiks oli käia igas maailma riigis vähemalt ühte jalgpallimatši vaatamas. Ta rääkis, kuidas näiteks Marokos käies ja mängu pildistades tuli tal ka kohalikele võimudele sellest aru anda. Samuti tõi ta välja väga huvitava tähelepaneku, et riikides, kus inimeste õigused on rohkem piiratud, on jalgpall üheks viisiks ennast vabalt väljendada ning sellest saab pealtvaatajana nii mõndagi välja lugeda. Ma polnudki sellele varem niimoodi mõelnud.
Järgmisel hommikul pakkisin asjad ja avastasin Kosovot edasi.
Esimeseks sihiks võtsin Visoki Dečani kloostri Kosovo lääneosas, mis on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Klooster oli ilus ja asus looduskaunis kohas, kuid selle sissepääsuni jõudmiseks pidin sõitma mööda betoonbarrikaadidest ja valvepostidest. Tegemist on serblaste kloostriga, mis on olnud seal juba aastast 1327. Praegusel ajal on see KFORi valve all, kuna mitte kõigile ei meeldi serblaste kohalolek ning näiteks 2007. aastal loobiti kloostri õuele käsigranaate. Viimasel ajal on olukord rahulikum ning kloostris elavad 25 munka saavad rahus oma veini, juustu ja mett valmistada.
Kloostri territooriumile sisenemiseks pidin väravas asuvasse valveputkasse oma passi KFORi kätte hoiule andma, mille vastu sain külastaja kaardi. Vaatasin kloostris ringi, rääkisin põgusalt ühe mungaga juttu ja kuulasin, kuidas ta kahele teisele turistile kloostri seinamaalingutest jutustas. Pilti seal teha ei tohtinud. Kokkuvõttes oli tegemist päris omapärase ja väärt külastusega.
Päeva eesmärgiks olin võtnud jõuda Montenegrosse. Tee peal proovisin kohalikku Kosovo energiajooki ja nägin veidra nimega bensiinijaamu.
Kaardi pealt tundus, et kõige lühem tee Montenegrosse oleks sõita Peje linna, sealt lääne suunas ja ületada piir Kuqishte juures. Asusin siis Pejest Kuqishte poole sõitma ja tegemist oli ühe tõsiselt huvitava ja omapärase teega. Tee oli kitsas, looklev ja mägede vahel.
Oma arust õigeid teeotsi võttes jõudsin lõpuks ühe mäe otsa, kus asus mingi puhkekompleks ja restoran, kus oli üllatavalt palju rahvast. Koha nimi oli Guri i Kuq Rugove ning otsustasin seal veidi mägede ilu nautida ja ühe kohvi juua.
Kohvi eest makstes küsisin kelnerilt, kus seal täpselt see teeots on, mis Montenegrosse viib. “Siin ei ole piiripunkti, ei saa minna, kui just Montenegro politseiga jamadesse ei taha sattuda,” ütles ta mulle. Selge, ega’s midagi. Sõitsin mäest alla ja kitsast ja käänulist teed pidi tagasi Pejesse, kus võtsin suuna põhja poole. Poolel teel piirini hakkas vihma sadama ja pidin nii kileriided selga panema kui ka kiiruse ettevaatlikumaks võtma. Pettumust ei valmistanud aga seegi tee- piiripunktini jõudmiseks tuli päris pikalt mööda serpentiini mäkke ronida. Lõpuks jõudsin Kosovo piiripunkti, kus mul pikema jututa tempel passi löödi ja sõitu jätkata sain. Tundus, et neil oli hale sellist läbivettinud mootorratturit vaadata. Võiks arvata, et Montenegro piiripunkt on Kosovo omale lähedal, kuid nii see ei olnud- selleni jõudmiseks pidin mägede vahel sõitma ikka omajagu kilomeetreid. Ja milline tee see oli! Iga mõnesaja meetri tagant pidasin tsikli kinni, et pilti teha. Õnneks jäi vihm ka järgi ja sain seda teed korralikult nautida.
Lõpuks jõudsin Montenegro piiripunktini. Andsin oma dokumendid piirivalvurile ja samal ajal, kui ta neid kontrollis, jalutas putka tagant vabal kõnnakul välja teine piirivalvur ja tuli minu juurde. Ta oli väga lõbusas tujus ja hakkas käega gaasiandmise liigutusi tegema. Algul arvasin, et ta tahab mu rattaga sõita, mida olin ka valmis talle lubama, kuna piiripunktis peale minu niikuinii kedagi teist ei olnud. Siis aga näitas ta käega, et sõida aga edasi, jäta dokumendid siia ja hakkas naerma. Minu dokumente kontrollinud piirivalvur muigas ja ütles, et ah, ta teeb ainult nalja. Kogu see lõbus vahepala tegi ka minul tuju väga heaks. Koos dokumentidega andis ta mulle ka paar flaierit, kus olid peal tõsiste liiklusõnnetuste pildid ja üleskutse sõita ettevaatlikult.
Kosovo oli kokkuvõttes jällegi üks päris põnev sihtkoht. Oma mägise looduse ja sõbralike inimestega üllatas riik mind väga positiivselt. Oli näha, et riigil pole majanduslikult kerge, aga inimesed olid siiski rõõmsad ja õnnelikud oma (pooleldi tunnustatud) iseseisvuse üle. Noored kosovarid, keda hostelis kohtasin, olid heatujulised, laia silmaringiga ja rääkisid hästi inglise keelt. Üleüldse meeldib siinsetele inimestele lääne poole vaadata- väljas olid NATO lipud, mitmed Pristina tänavad olid nimetatud USA riigitegelaste (nt Bill Clintoni) järgi jne. Mul on kahju, et nii paljud riigid ei suuda siiani tunnustada Kosovo iseseisvust, kuigi sealsed inimesed seda ise väga tahaksid.
Läbi mägede mere äärde
Jätkasin oma teed Montenegro pealinna Podgorica suunas ja sain üsna ruttu aru, miks seal riigis liiklusohutusele rõhku pöörama peab. Montenegro on väga mägine riik ja suuri maanteid kui selliseid seal sisuliselt ei ole, kõik teed on kaherealised ja looklevad mägede vahel. Esimene suurem asula, kuhu jõudsin, kandis nime Rožaje. Seal pöörasin ühest teeotsast valesti ja jõudsin linna lagunenud majadega vaesemasse osasse, kus olin inimeste jaoks veel suurem müstifikatsioon kui tavaliselt. Minu ilmselget eksimust märkasid kaks kaubikuga meest, kes mu kõrval seisma jäid ja küsimata mulle õige teeotsa kätte juhatasid. Olin plaaninud küll õhtuks Podgoricasse jõuda, kuid väikestel käänulistel teedel kogunes kilomeetreid aeglaselt. Juba läkski hämaraks ja oli aeg otsida omale ööbimiskoht. Tee peale ei jäänud neid aga ülemäära palju. Ühtäkki nägin tee kõrval silti, mis lubas mootorratturitele soodsamat ööbimist. Sõitsin siis sildi näidatud suunas päris mitu kilomeetrit teest eemale, kuni jõudsin lõpuks päris uhke välimusega puhkekompleksi juurde, mis asus küll in the middle of nowhere. Leidsin administraatori ja küsisin, kui palju ööbimine maksab. Ta ütles, et kuna neil on motomatkajatega head kogemused olnud, siis nad annavad 10% hinnast alla ja öö hind tuleks 45€. Tegemist tundus olevat küll korraliku neljatärnimajutusega, aga seda oli siiski rohkem, kui ma maksta tahtsin. Küsisin, kust ma võiksin leida odavamat majutust ja ta ütles, et tuldud teed tagasi sõites on üks motell, mis on lähiümbruses ainus variant. Tänasin teda ja sõitsin motelli otsima. Mitte väga kaugelt ma selle motelli leidsingi ning läksin sisse hinna kohta uurima. Toa hind oli mõistlikud 15€ öö kohta, mida olin nõus maksma küll, parkisin ratta varjualusesse ja seadsin end toas sisse. Tuba oli üllatavalt puhas ja korralik ning sellel oli isegi rõdu.
Hommikul avanes rõdult selline vaade.
Pakkisin oma asjad jälle tsikli peale ja jätkasin sõitu pealinna suunas. Kuna hommikusööki motellis polnud, oli mul Podgoricasse jõudes kõht juba täitsa tühi ja tuli leida mõni söögikoht. Kuskil enam-vähem kesklinnas nägin ühte pitsarestorani, kus ka mitmed kohalikud einestasid. Ma ei viitsinud millegi parema otsimisega vaeva näha ja istusin selle õuealasse laua taha. Kuna oli palav, töötasid seal ka veeaurupihustid, mis aeg-ajalt olemise natuke paremaks tegid. Tellisin omale ühe pitsa, mis täitis küll korralikult kõhtu, aga oli maitse poolest päris kehv ja maksis ka kuskil 5€. Montenegros käibivaks rahaühikuks, nagu Kosovoski, on euro. Huvitava faktina kasutavad mõlemad riigid seda mitteametlikult. Üleüldse olid hinnad Montenegros peaaegu et Eestiga võrreldavad. Pärast sööki uurisin, mida Podgoricas veel teha võiks, aga mingeid erilisi vaatamisväärsusi selles linnas ei olnudki. Tegemist on küll Montenegro pealinna ja suurima linnaga, aga elanikke on Podgoricas suurusjärgus 187 000 ning linn tundus minu jaoks üllatavalt igav, sealsetest hallidest ja ühetaolistest majadest ei olnud huvi piltigi teha. Sõitsin küll natuke ringi ja avastasin veidraid linnaosi, aga üldiselt ei näinud ma mõtet selles linnas oma aega kulutada ja sõitsin üsna kiirelt edasi. Tee kulges muljetavaldavate mägede vahel.
Minu järgmiseks sihtkohaks oli Aadria mere rannikul asuv linn Budva, mille kohta olin head kuulnud. Ja tõepoolest- rannikule lähemale jõudes avanesid suurepärased vaated merele ning linn ise oli ka väga elav.
Tegemist on ühe Montenegro põhilise suvituslinnaga ning sellest andsid tunnistust rannariietes inimeste hordid ja täispargitud tänavad. Kuna rannapuhkus pole minu tass teed, sõitsin edasi ja võtsin suuna Kotori peale. Kotor on linn, mille Lonely Planet valis 2016. aastal üheks oma parima väärtusega reisisihtkohaks. Kohale jõudes oligi kohe näha karjade kaupa turiste USAst ja mujalt ning Kotori vanalinna värava kohal rippus silt, mis Lonely Planeti soovitusest ka märku andis. Kotor ise on väike linn ühe Aadria mere lahesopi kaldal ning seal käib küllaltki palju kruiisituriste. Linna põhiliseks vaatamisväärsuseks on mäekülje ja müüridega piiratud vanalinn, mis oli tõesti päris vahva, kuigi pisut turistidest ummistatud.
Vanalinn oli suhteliselt väike, nii et jõudsin mõne ajaga sellele tiiru peale jalutada ja sõitsin edasi. Tee jätkus täpselt mööda Kotori lahe kontuuri ja viis läbi paljude väikeste külade, mis olid väga ilusad, aga turiste paksult täis. Pole ka imestada- ilm oli rannamõnude nautimiseks suurepärane, üle 30 kraadi sooja ja selge taevas. Mootorrattaga sõitmiseks see kõige parem variant ei olnud, aga maalilised vaated kompenseerisid ebamugavuse kuhjaga. Päeva eesmärgiks olin võtnud jõuda Horvaatiasse Dubrovnikusse, mis on üks Horvaatia suurimaid turistimagneteid. Päevaseks kilometraažiks tegi see kõigest pisut üle 200 km, aga Montenegros polegi võimalik kiiresti sõita. Piiri ületasin Herceg Novi lähedal ning seal oli tõsine järjekord, millest end taaskord mööda pressisin.
Montenegro üllatas mind ennekõike looduse poolest. Teadsin varem, et sealkandis on mäed, aga et terve riik on nii mägine ja et isegi ühtegi suuremat teed ei ole, tuli mulle üllatusena. See on jällegi üks nendest kohtadest, kus linnades ei ole midagi teha ja põhiliseks tõmbenumbriks ongi loodus. Euroopa ühe noorema riigina ei ole Montenegro inimeste teadvusesse veel niivõrd jõudnud, aga tegemist on riigiga, mida tasub külastada küll.
Dubrovnikule lähenedes avanesid jällegi suurepärased vaated Aadria lahele. Navigeerisin end Dubrovniku kesklinna ja läksin vanalinnale tiiru peale tegema. Vanalinn asus müüride sees ja oli kitsaste tänavate ja omapärase arhitektuuriga. Polnud raske aru saada, miks see on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Linnas oli jällegi tohutult turiste, kes niisama mõnes kohvikus mõnusalt aega veetmas, kes mõne grupi koosseisus teadmisi ammutamas. Päris levinud olid Game of Thrones’i teemalised tuurid, kuna osa selle sarja tegevusest on filmitud just Dubrovnikus.
Ühte kirikusse sisse jalutades sattusin peale ka mingile kontserdile.
Vanalinn läbi kolatud, oli aeg otsida omale ööbimine. Kuna oli kõrghooaeg, ei olnud neti kaudu mõistliku hinnaga hosteli broneerimine võimalik. Leidsin info, et on olemas selline koht nagu Dubrovnik Backpacker’s Club, mida otsustasingi uurima minna. Algul oli hostelit keeruline üles leida, kuna see asus ühe kortermaja korteris. Lõpuks õnnestus mul sisse pääseda ja mind võttis vastu kuuekümnendates aastates vanapaar, kes rääkisid hästi inglise keelt. Naine oli väga sõbralik, kutsus mind kohe kööki ja pakkus süüa. Istusin laua taha ja tutvusin tema abikaasaga. Mees pakkus mulle erinevaid sinke ja oli väga sõbralik ja jutukas. Ta küsis mult, kust tulen ja kuhu lähen ja oli üllatunud, et ma üksi mootorrattaga nii pikka maad sõidan. Seejärel asus ta mulle rääkima Dubrovniku ajaloost ja oma elust. Dubrovnik on Horvaatia eksklaav, mis on suuremast osast Horvaatiast ära lõigatud väikese Bosnia ja Hertsegoviina lõiguga. Keskajal ja varauusajal oli tegemist omaette riigiga, mis oli väga jõukas tänu kaubandusele. Oma elust rääkis peremees seda, et ta on ise pärit Bosnia ja Hertsegoviinast, aga tuli Dubrovnikusse kõrgkooli õppima, kus sai tuttavaks oma naisega. Ta olevat ise ehitanud ka selle kortermaja, milles me olime ning hostelit olid nad pidanud viimased 12 aastat. Neil oli 4 last ja 7 lapselast. “Aga ära kellelegi ütle!” naljatles naine itsitades. Siis oli aeg rääkida rahast ja perenaine ütles, et muidu maksab voodikoht 32€, aga nähes mu kurba/mõtlikku nägu ütles ta, et olgu, sa oled nii noor, teeme sulle 28€. Tavaliselt ma hosteli eest nii palju maksta ei tahaks, aga seekord ei olnud mul muud valikut. Horvaatia kunasid mul aga maksmiseks ei olnud ning läksin linna peale rahaautomaati otsima. Teele jäi ka üks telkimisplats, kust otsustasin läbi astuda ja hinda uurida. Metsik telkimine, muide, on Horvaatias keelatud. Sain vastuseks, et telgikoht maksab 40€ öö. Minu imestunud nägu nähes ütles administraator: “Ah te olete üksi? No siis maksab 30€ öö.” Tänasin teda ja jalutasin edasi, teades, et ilmselt olin ma oma hosteli näol leidnud Dubrovniku kõige odavama majutuse. Leidsin pangaautomaadi ja võtsin välja mingi hulga kunasid. Ühe euro eest sai ligikaudu 7,6 Horvaatia kuna. Hinnatase oli Dubrovnikus üldse päris kõrge, mitte ainult majutuse, vaid ka kõige muu osas, ütleks et umbes sama nagu Pärnus rannahooajal. Jalutasin hostelisse tagasi, maksin ööbimise eest ja seadsin end toas sisse. Tegemist oli hosteliga, kus korteri tubadesse oli lihtsalt hulk narivoodeid pandud. Ventilatsioon jättis seetõttu pisut soovida. Kohtasin paari Austraalia tüüpi, aga suurem osa rahvast oli linna peal. Minul polnud enam viitsimist midagi avastada ja läksin lihtsalt puhkama.
Bosnia ajalugu ja tänapäev
Järgmisel hommikul sain hostelis süüa ka kerge hommikusöögi. Siis nägin juba rohkem inimesi- austraallasi, ameeriklasi, britte. Perenaise sõnul pididki need olema põhilised rahvused, kes tema hostelit külastavad, ühtegi eestlast tal varasemast meelde ei tulnudki. Soovi korral oleks saanud hosteli kaudu võtta erinevaid ekskursioone, näiteks paadiga väiksematele saartele. Mul polnud paraku ei aega ega raha, mida kulutada ning pärast hommikusööki jätsin lihtsalt pererahvaga hüvasti ja sõitsin edasi. Esimeseks sihtpunktiks võtsin Mostari linna Bosnia ja Hertsegoviinas, mille kohta olin ka soovitusi kuulnud. Horvaatia-Bosnia piiril oli jällegi väga pikk järjekord, millest lihtsalt mööda sõitsin.
Loodus oli Bosnias üsna kena.
Mostaris parkisin oma ratta kesklinnas ühte parklasse, kus oli ka teiste motomatkajate tsikleid ja läksin linna avastama. Mostar on oma ligi 106 000 inimesega Hertsegoviina piirkonna tähtsaim linn ja riigi suuruselt viies.
Jugoslaavia lagunemisele järgnenud sõjas sai Mostar Bosnia linnadest kõige rohkem pommitada, mille käigus hävisid mitmed ajalooliselt olulised ehitised. 1993. aastal hävis pommitamises linna sümboliks olev ottomanide poolt 1566. aastal ehitatud sild Stari Most. 2004. aastal sild taastati, kasutades osaliselt vana silla tükke, mis jõest välja tõsteti. Nüüd kuulub sild UNESCO maailmapärandi hulka, olles islami arhitektuuri üheks silmapaistvamaks näiteks Balkanil.
Silla peale oli kogunenud hulk rahvast- põhjuseks oli üks ujumispükstes mees, kes silla serval seisis ja valmistus vette hüppama. Tegemist on vana traditsiooniga, mida hoiab elus kohalik sillasukeldujate klubi. Kuuldavasti lubab klubi mingi raha eest kõigil huvilistel ka ise 21 meetri kõrguselt jõkke hüppamist proovida. Samuti on sillal peetud Red Bull Cliff Diving üritusi.
Jõudsin just üle silla, kui mind kõnetas üks mees. “Vabandust, kas saaksite palun mind filmida?” Esimese hooga ei saanud ma aru, mis toimub, aga nõustusin ja võtsin ta telefoni. Hakkasin filmima ja mees laskus oma neiu ees ühele põlvele ja tegi talle abieluettepaneku. Mul tegi tuju ütlemata rõõmsaks, et olin saanud sellise olulise sündmuse juures oma osa mängida.
Mostari vanalinn oli üsna kompaktne, nii et selle avastamisele ei kulunud väga palju aega. Erinevalt eelnevalt külastatud riikidest oli siin õhkkond kuidagi erinev, oli tunda, et see linn ja see riik on omal ajal palju kannatanud. Bosnia ja Hertsegoviinas on erinevate rahvuste vaheline lõhe ka tänasel päeval väga suur, kuid sellest räägin pisut hiljem.
Minu järgmiseks sihtpunktiks oli Bosnia ja Hertsegoviina pealinn Sarajevo. Jah, justnimelt see linn, kus omal ajal Franz Ferdinand tapeti, mis viimse piisana karikas Esimese maailmasõja vallandas. Sõjad on selle linna ajaloo lahutamatuks osaks.
Tee sinna pakkus aga ilusaid loodusvaateid.
Jõudsin Sarajevosse ja tiirutasin seal mõnda aega ringi. Linn on ehitatud mitmele künkale ning otsustasin sõita ühe künka otsa, et ümbrusest parem ülevaade saada. Selleks sõitsin mööda kitsaid ja käänulisi tänavaid, mis olid kõige järsemad tänavad, mida kunagi näinud või sõitnud olen. Üles sõites nõjatusin ettepoole, sest oli tunne, et esiratas võib muidu maast üles tõusta. Natuke aega ekslemist hiljem ja jõudsingi ühe künka tippu, kus oli üks üsna populaarne väike kohvik ning avanes hea vaade linnale.
Pildil nähtavad valged sambad on hauakivid. Aastatel 1993-1995 toimunud kodusõda mõjus riigile laastavalt ning suured surnuaiad, kus hauakividel surma-aastaks mõni üks neist kolmest aastast, annavad aimu kaotuste suurusest. Surnuaiad on veel loomulikult ka etniliselt segregeeritud serblaste ja bosnialaste surnuaedadeks. Tagasi kesklinna sõites märkasin mitme maja seinas kuuliauke, mida on kindlasti siin veel nii mõneski kohas. Mälestused sõjast elavad siiani edasi.
Kesklinnas parkisin oma ratta ühe söögikoha kõrvale puu alla ja läksin jalgsi linna avastama.
Sarajevo oli oma atmosfääri poolest üks huvitavamaid linnu, kus kunagi käinud olen. Kui tavaliselt öeldakse Istanbuli kohta, et see on linn, kus ida kohtub läänega, siis minu jaoks avaldus see Sarajevo puhul veelgi tugevamalt. Istanbul on minu arvates ikka rohkem ida kui lääs, aga Sarajevosse on ajalugu kokku toonud nii palju erinevaid rahvaid ja kultuure ning seda on näha ka tänavapildis. Reisi jooksul polnud ma näiteks varem kordagi näinud burkasid kandvaid naisi, kuid Sarajevos ma seda nägin. Üheks müstifikatsiooniks oli ka Türgi kvartal Sarajevo kesklinnas- jäänuk Ottomanide impeeriumist, mis oma kaubatänavate ja toidulõhnadega oligi nagu tükike Türgit.
Mulle tundus, et seal ka tähistati midagi, sest paljudel inimestel olid käes väikesed Türgi lipud. Üldiselt oli tunda, et paljud erinevad rahvused proovivad selles linnas külg-külje kõrval kuidagi hakkama saada, kuid pinged on endiselt õhus.
Mul oli aga kätte jõudnud aeg keha kinnitada ja omale ööseks majutus otsida. Selleks tundus hea variant lähedal asuv McDonald’s, kus oli nii süüa kui internetti. Seal nägin ma aga midagi väga huvitavat:
Booking.com’is hindu ja hinnanguid analüüsides valisin välja hosteli nimega Franz Ferdinand. Tegin broneeringu ja sõitsin kohale. Hostel asus kesklinnas põhilisele tänavale üsna lähedal ja voodikoht maksis ca 12€. Bosnia ja Hertsegoviinas kehtib muidu rahaühikuna mark, mida ühe euro eest saab umbes kaks. Hinnatase oli riigis pisut alla Eesti keskmise.
Hosteli administraator oli kahekümnendates tüüp, kes rääkis hästi inglise keelt. Saanud teada, et ma olen Eestist, ütles ta: “Jaa, ma mäletan teie eurolaulu küll. Teie laulja tundus ainult natuke hirmunud olevat.” Olin meeldivalt üllatunud, et Jüri Pootsmanni isegi Sarajevos teatakse.
Hostel ise oli aga kõige huvitavam, kus ma kunagi olnud olen. Koridoride seintel olid terve seina suuruselt Esimese maailmasõja eelsed pildid Austria-Ungari ajaloost ja juures inglisekeelne jutt sündmustest, mis viisid sõjani. Koridori põrandatele oli kleebitud ajatelg, kus olid kuupäevalise täpsusega kirjas kõik maailmasõjani viinud sündmused. Harivamat majutuskohta on raske ette kujutada.
Mina sain omale voodikoha Lusitania nimelises toas, mille seinu ehitisid suured pildid ja ajaloolised faktid 1915. aastal põhjalastud reisilaeva kohta.
Valisin omale voodi ja seadsin end sisse. See oli vist kõige uhkem hostelituba, kus kunagi olnud olin, voodid olid laiad ja mugavad. Mõne aja pärast sisenes tuppa üks toakaaslane, kellega ka tutvust tegin.
Tema nimi oli Dominika ja tegemist oli umbes kolmekümnese Poola naisterahvaga, kellel oli doktorikraad 19. sajandi horvaatia kirjanduses ja kes ameti poolest oli Krakowis Jagiellonski ülikoolis õppejõud. Meie vestlus kiskus nii huvitavaks, et lõpuks venis see paari tunni pikkuseks. Dominika rääkis, et 19. sajandi horvaatia kirjandus paelus teda esmalt sellepärast, et see kajastab Horvaatia rahvusliku ärkamisega seotud teemasid, kuid mida rohkem ta seda uuris, seda masendavamaid avastusi tegi. Nüüd on ta aga keskendunud rohkem Bosniale ja selle poliitika analüüsimisele ning on Bosnias mitmeid kordi käinud ja kohalikega elust, poliitikast ja ajaloost rääkinud. Ta ütles, et kuna ta oskab puhtalt horvaatia keelt, siis mõned inimesed ei saagi aru, et ta pole kohalik ning avavad end talle meelsamini. Horvaatia, serbia ja bosnia keel on omavahel niivõrd sarnased, et kõnes polevat neil võimalik sisuliselt vahet teha, kuid vastavad rahvused on sellegipoolest oma keelte üle väga uhked. Ta rääkis, et korraldas aasta varem oma üliõpilastele õppereisi Sarajevosse. Sealses ülikoolis oli esimesel päeval esinenud neile tunnustatud Bosnia keeleteadlane, kes esitles enda koostatud bosnia sõnastikku ja keelereegleid. Järgmisel päeval oli esinenud serbia rahvusest keeleteadlane, kes oli täiesti kindlalt väitnud, et bosnia keelt kui sellist ei ole olemas. Nii tekkiski üliõpilaste jaoks keeruline olukord, et kumba poolt uskuda. Dominika rääkis veel, et kohalikega vesteldes on kodusõjast rääkimine paljude jaoks endiselt valus teema. Kõigil on sellega mingi isiklik seos, kuna kõik kaotasid sõjas kellegi. Ta oli ükskord läinud ühe bosnialasest tuttavaga Sarajevo äärel ühe künka otsa ning oli öelnud, kuivõrd hea vaade sealt linnale avaneb. Tuttav oli selle peale vastanud, et tema mõtleb ainult sellele, kuidas kodusõja ajal olid nende küngaste otsas Serbia snaiprid, kes linna piiramisrõngas hoidsid.
Bosnialaste ja serblaste vastasseis on vägagi elus tänase päevani. Dominika rääkis, kuidas Sarajevos on linn väga selgelt jagunenud bosnialaste osaks ja serblaste osaks. Kui ta tahtis kunagi minna bussiga serblaste osasse, ütles bussijuht, et “sellele poolele” tema ei sõida. Samuti on neil erinevad haiglad, bussijaamad, postkontorid ja koolid, mõlemal poolel on eraldi ülikool, kus õpetatakse ajalugu erineva nurga alt- rahvused elavad üksteisest täiesti erinevas tajuruumis. Kui lisada siia veel linnas elavad pigem euroopameelsed horvaadid pluss Ottomani pärand, on Sarajevo kokku üks üsna eklektiline segu väga erinevate vaadetega inimestest. Jõudsime jutuga ka muu Euroopa ja Poola poliitika peale. Dominikale valmistas suurt muret Poola poliitiline olukord ja selle arengud. Ta rääkis abordikeelust ja muudest religioosse tooniga reeglitest, mis Poolas vastu olid võetud. Kui uued seaduse lähevad vastuollu põhiseadusega, muudetakse põhiseadust. “Valitsus võtab mõne vabadusi piirava seadusi vastu, meie läheme jälle tänavatele, aga midagi ei muutu,” oli ta murelik. Rääkisin talle Eesti poliitilistest trendidest ja tõmbasime globaalseid paralleele. Tegemist oli ülimalt hariva ja huvitava vestlusega, mis andis mulle energiat veel mitmeks päevaks. Dominikal oli vaja järgmisel päeval vara tõusta ja ta läks magama, mina aga otsustasin teha tiiru linna peal ja vaadata, mis Sarajevos reede õhtul toimub.
Kesklinna baarid ja pubid olid rahvast puupüsti täis ja elu kees. Läksin ühte neist, ostsin omale õlle ning jälgisin inimesi ja melu.
Pärast seda oli aeg minna tagasi hostelisse, et end uueks sõidupäevaks välja puhata.
Sloveenia ootab
Hommikusöök oli hostelis hinna sees, aga selle magasin ma kahjuks maha. Pakkisin oma asjad kokku ning jätkasin sõitu, eesmärgiga jõuda esmalt Horvaatia pealinna Zagrebisse. Plaan oli see ligikaudu 400 kilomeetrit suhteliselt ühe jutiga ära sõita. Ilm oli tõeliselt palav, jälle üle 30 kraadi ja päike lagipähe. Nõelatasaamine oli mul juba ammu meelest läinud ja nii otsustasin uuesti jope lukk eest lahti ringi sõita. Ei läinudki väga palju aega mööda, kui sain jälle herilaselt või muult elukalt nõelata, seekord kõhtu ja kõvasti valusamalt kui esimesel korral. Nõelamisjälg oli pärast veel nädal aega näha. Veendusin taaskord, et riietuse kaitset ei tasu alahinnata ning pärast seda ma enam lehvivi hõlmi sõita ei soovinud.
Ühest väikese küla pagarikojast ostsin omale kaks burekki, ühe lihaga ja teise kapsaga. Burek on seal piirkonnas levinud pikk torujas spiraalikujuline sai, mis on täidetud erinevate täidistega. Burekid, mille ma ostsin, olid päris suured, ent ma maksin mõlema eest kokku umbes ühe euro. Kapsaga bureki sõin ma mõni aeg hiljem ühes bensujaamas peatust tehes ära ning see oli tõesti väga hea.
Lõpuks jõudsin ma Bosnia-Horvaatia piirile. Bosnia piirivalvur viipas mind niisama läbi, ilma passi kontrollimata. Horvaatia poole peal võeti mu pass küll korraks ära, aga koheselt anti see mulle tagasi ka ja sooviti head teed.
Bosnia ja Hertsegoviina on riik, mis mulle päris sügava mulje jättis. Läksin sinna “puhta lehena” ja osanud midagi oodata. Seal olles nägin aga lisaks ilusale loodusele pea igal sammul ka piirkonna keerulist ajalugu. Tänu heale toakaaslasele hostelis sain veel teada asju, mida silmaga ei näe, kuid mis kohalike igapäevaelu tugevalt mõjutavad. Sarajevo oli linn, mis minus reisi jooksul kõige suurema vau-efekti tekitas. Selline kompott erinevatest kultuuridest, rahvastest ja ajaloosündmustest, mida lausa linna õhkkonnast tunnetada saab, on üpris haruldane.
Edasi sõitsin Zagrebi kesklinna, parkisin oma ratta ja läksin jalgsi avastama. Esimese hooga suutsin kohe õige koha üles leida:
Zagreb oli jällegi selline ilus ja euroopalik linn, kus võiks iseenesest aega veeta küll. 
Päeva eesmärgiks olin tegelikult võtnud Sloveenia pealinna Ljubljana. Kui Zagrebi põhilistele vaatamisväärsustele tiir peale sai, panin enda motiveerimiseks omale Ljubljanas kinni ööbimise Sleeping Beauty nimelises hostelis, mis maksis 13€ ning asus suhteliselt kesklinnas. Võtsin suuna Sloveenia peale ja Zagrebi linna serval sõin oma teise järelejäänud bureki, mis maitses samuti väga hästi.
Kilomeetrid möödusid lennates ja varsti oligi käes Horvaatia-Sloveenia piir. Esimesest tanklast pärast piiri ostsin tsiklile vinjetid nii Sloveenia kui ka Austria kiirteedel sõitmiseks. Miinimumaeg oli nädal ja maksin nende eest kokku ca 13€. Ljubljanasse jõudes oli õues juba hämar. Läksin hostelisse, tegin check-ini ja viisin oma asjad tuppa. Tuba asus keldrikorrusel ja oli ilma akendeta, kuid sellest hoolimata ruumikas ja korralik. Peale minu olid toas kaks tüüpi, kes olid vist Hispaaniast ja kellega paar lauset vahetasin. Pärast tavaliste riiete selgapanekut läksin jalutuskäigule Ljubljana kesklinna.
Ljubljana tundus oma atmosfääri poolest väga mõnus ja võiks isegi öelda eestilik, inimesed rahulikult jalutamas või baarides õlle kõrvale juttu rääkimas. Astusin sisse ühte baari, kus müüdi Sloveenia õlut ja proovisin ühte sorti.
Pärast seda jalutasin veel linna peal ringi ja uurisin, mis populaarsemates kohtades laupäeva õhtul toimub. Baarid olid rahvast täis ja õhkkond tundus mõnus ja sõbralik. Positiivse esmamuljega jalutasin tagasi hostelisse, et järgmisel päeval valges Ljubljanat rohkem avastada.
Järgmise hommikupooliku veetsin Ljubljanat avastades. Linn üllatas päevavalges veelgi positiivsemalt. Jõudsin veendumusele, et kunagi võiks siia tagasi tulla, kui aega rohkem on.
Huvitavad uksed:
Ljubljana oligi minu reisi viimane nii-öelda kohustuslik sihtpunkt, mille tahtsin maha tõmmata. Edasi suundusin Austria poole, mis oli juba boonusring. Vaatasin linnad kiirelt üle, aga polnud eriti kurb, et ei jäänud palju aega neid avastada. Küllap on Austriasse teinekordki asja.
Neli riiki ühe päevaga
Esimese peatusena jäi tee peale Grazi linn. Parkisin ratta vanalinna äärde ja jalutasin tiiru peale. Graz oli ilus linn küll.
Päeva sihtpunktiks oli aga Viin. Broneerisin omale Booking’u kaudu toa Tourotel Mariahilf’is, mis oli väidetavalt 4-tärni hotell, aga samas oli Viini üks odavamaid majutusvariante, makstes 36€ öö. Väidetavalt oli see alla hinnatud 76€ pealt, aga mine võta kinni. Natuke aega GPSiga mässamist ja lõpuks jõudsin kohale, parkisin tsikli hotelli ette ja läksin sisse. Hotelli interjöör tundus mõnevõrra päevinäinud ning ka hommikusöök ei olnud hinna sees, vaid maksis 10€ lisaks. Tuba oli palav ja umbne, aga see-eest ruumikas ja korralik. Wifi tuppa ei ulatunud, seda tuli püüdmas käia hotelli fuajees. Kuna hotell ei asunud päris kesklinnas, siis ei hakanud tol õhtul enam kuhugi avastama minema, vaid läksin lihtsalt magama.
Hommikul tankisin, sõin Burger Kingis ja läksin kesklinna üle vaatama. Käisin põhilised kohad läbi ja tegin pilti.
Viinist oli lühike tee Slovakkia pealinna Bratislavasse. Vaatasin sealgi põhilised vaatamisväärsused ja kesklinna üle.
Sealt edasi suundusin Tšehhi Brnosse. Sellega võtsin oma viimase uue riigi selle reisi jooksul, kokku tuli riike, mida varem külastanud ei olnud, 12. Brno oli samuti ilus Kesk-Euroopa linn. Sõin jäätist, jalutasin vanalinnas ja käisin raekoja tornis.
Enne sõidu jätkamist sõin McDonaldsis kõhu täis, mis asus linna keskel ühel väljakul ja kus oli hea inimesi vaadata. Õhtuks tahtsin jõuda Poola ning jõudsingi sinna, kui hakkas juba vaikselt pimedaks minema. Ühe päeva jooksul olin seega sõitnud läbi nelja riigi. Nüüd aga oli vaja leida ööbimiskoht. Ühtegi suurt asulat paraku ette ei juhtunud ning Booking ei näitanud lähedal ühtegi majutust olevat. Niisiis tuli kasutada telkimise varianti, aga telgikohta oli ka raske leida, igal pool olid ainult põllud ja maanteed. Sõitsin ühte kõrgepingeliinide hooldussihti mööda natuke off-roadi, aga ka seal polnud ühtegi head telkimiskohta, sest jõudsin kohe varsti suurele teele tagasi. Otsustasin, et otsin mõne normaalse ümbrusega bensiinijaama ja läheb see variant jälle käiku. Õnneks leidsin Katowice lähedal ühe Shelli, mille kõrval natuke kaugemal oli metsatukk, täielik haruldus. Sõitsin tsikliga sinna ja tulega valgust näidates püstitasin telgi. Jäin oma leiuga täitsa rahule ja sain puhkama asuda.
Reis jõuab lõpusirgele
Hommikul käisin veel tanklast tikke ostmas, et priimusega oma viimased nuudlid ära teha.
Selle päeva eesmärgiks oli korralikult transiiti sõita, et Poolaga ühele poole saada. Olin muidu plaaninud tagasiteel läbi käia ka Auschwitz’ist, kuid eelpool mainitud kristliku ürituse pärast oli just sellel ajal Auschwitz kolmeks päevaks muudele külastajatele suletud, et üritusest osavõtjad ja paavst saaksid seda külastada. Mul oli kahju, et sealkandis olles ei saanudki kuulsat vaatamisväärsust külastada, aga mis teha.
Niisiis tuli lihtsalt korralik kütmine. Sõitsin peatumata umbes 300 km Poola kiirteid ning kuna kütusekulu oli suurtel kiirustel hüppeliselt kasvanud, vedasin üsna napilt ühe bensukani välja. Seal oli ka KFC, kus kinnitasin keha ja sain kokku ühe Eesti mehega, kes oma auto minu tsikli kõrvale parkis. Tema oli teel Prantsusmaalt koju, kuhu ta oli, nagu ma aru sain, veofirma omanikuna oma rekkajuhtidele uued sõidupäevikud või meerikukettad vms viinud. Oli tore üle pika aja jälle mõne eestlasega juttu rääkida. Ta rääkis, kuidas ta oli ise mõnda aega tagasi mootorrattaga Gdanskis käinud ja kuulas minu muljeid. Sõbraliku vestluse lõpus soovisime teineteisele head teed ja sõitsime edasi. Õhtuks jõudsin Leetu, kuid selleks ajaks oli juba pimedaks läinud. Leedu aga võttis mind vastu korraliku paduvihma ja äikesetormiga. Välgusähvatused teed valgustamas, üritasin leida omale mingitki telkimiskohta. Jällegi oli tegemist päris raske ülesandega- põllud ja võsa igal pool. Lõpuks õnnestus leida üks bensiinijaam, mis oli suletud, aga mille taga oli kena muruplats. Jaam nägi välja suhteliselt vanakool, nii et arvasin, et äkki see ongi oma tegevuse lõpetanud. Panin muruplatsi kaugemasse serva oma telgi üles ja tõmbasin sellele päevale lõpuks joone alla.
Hommikuks oli aga bensujaam avatud ja vahepeal mind tagauksest vaikselt piiluti, aga keegi midagi ütlema ei tulnud.
Pakkisin oma asjad kokku ja asusin uuesti teele. Just siis, kui bensuka juurest välja keerasin, sõitis mööda üks mootorratas, täislastis Africa Twin kahe reisijaga. Lehvitasin neile ja nägin, et tegemist on Eesti rattaga! Nemad läksid varsti kütust võtma, mina aga uhasin edasi. Natukese aja pärast mõtlesin, et miks ma siis nüüd nii tegin, oleks ju võinud bensujaama järgi sõita ja juttu teha. Aga mõtlesin, et peatun hiljem kusagil tee ääres, võtan kerge söögi ja joogi ja küll nad minust mööda sõidavad. Läksin Hesburgerisse sööma ja minu suureks üllatuseks keeras mõne aja pärast see sama tsikkel sinna parklasse ja parkis minu ratta kõrvale. Sõitjad tulid samuti Hesburgerisse ja nii kui nad sisse astusid, tervitasin neid eesti keeles. Tegemist oli Tauno ehk m6mmiku ning tema kaaslase Madliga ning nad olid just teel koju Gruusiast. Sinna olid nad sõitnud läbi Ukraina ja laevaga üle Musta mere, nende blogi saab lugeda http://twinnipoeg.blogspot.com.ee/ Tuli välja, et ka nemad sõidavad Tartusse ning oli loogiline sõitu koos jätkata. Vahepeatuste ajal rääkisime palju reisilugusid ja jutte mootorratastest. Tauno näol oli tegemist kogenud motomatkajaga, kes oli selle rattaga 10 aasta jooksul 125 000 km maha sõitnud. Leedus tegime veel ühe söögipausi, Lätis enne Eesti piiri ühe poetiiru ja siis sõitsimegi Tartusse, kus meie teed lahknesid.
Mul oli hea meel, et Baltikumi transiit oli sel korral nii lõbusalt ja harivalt möödunud.
Kokkuvõtteks saab öelda, et esimene enamjaolt üksi läbitud pikk motoreis möödus suuremate viperusteta. Olemise tegi ebamugavaks ainult pidev kuumus- lõõskava päikese ja 34 soojakraadiga oli tumedate motoriietega ikka paras piin, aga teisiti ka ei saa, nagu ma kahel korral õppisin. Ratas pidas üllatavalt hästi vastu ja töötas ideaalselt. Tuska tegi ainult see tagarehv. Sain selle hea hinnaga, kuna rehv oli mitu aastat garaažis seisnud. Pole hullu, mõtlesin. Tegelikult ikka oli küll, sest seismisega oli rehv nii kõvaks läinud, et pidamine oli tal ikka päris halb. Mitmel korral libises tagaots isegi ringteel kallutades, mis siis veel rääkida vihmaga kurvilistel teedel sõitmisest, kus ma oma teravamad õppetunnid ka kätte sain. Samuti ei olnud reisi lõpuks rehv üldse märkimisväärselt kulunud, kuigi selja taga oli sisuliselt hooaja kilometraaž. Seega õppisin oma kogemustest, miks vana rehvi ei tasu osta. Aega oleks selle reisi jaoks pidanud ideaalis jällegi 2-3 korda rohkem olema kui need 17-18 päeva, mis mul olid. Sellest hoolimata oli reis põnev ja meeldejääv. Kohtusin paljude huvitavate inimestega ja sain hea ettekujutuse, kuidas selles tundmatus Euroopa osas elatakse.
Kilomeetreid tuli kokku umbes 7200 ja marsruut nägi välja umbes selline:
Reinu ja sõprade seiklused 
Lahe jutt ja hästi tehtud pildid. Paljud kohad omal ka samal ja varasematel aastatel läbi käidud. Hea võrrelda ja meenutada.
MeeldibMeeldib