Ida-Euroopa

12 päeva, 5500 kilomeetrit, 9,5 riiki, 1 viisa, 11 passitemplit ja 3 reisiselli ehk autoga Ida-Euroopasse.img_20160627_111831

Reisi planeerimist alustasin vaikselt juba 2015. aasta lõpu poole, et panna kokku autotäis huvilisi. Seltskond koos, sai plaane arutatud nii ja naapidi. Aga nagu ikka mõnikord juhtub, selgus vähem kui kuu aega enne reisi planeeritud algust, et kaks inimest sellest seltskonnast ei saa ikkagi kaasa tulla. Nojah, mis teha. Esialgsest seltskonnast jäi peale minu alles Märten ning asusin otsima uusi sõidukaaslaseid. Aeg ei olnud minu poolel. Õnneks oli mul olemas salarelv- Peeter, samasugune reisifanatt nagu minagi.  Olin Peetrile juba varem rääkinud plaanist selline reis teha, kuid tol hetkel olid autos veel kõik kohad täis. “Kui koht vabaneb, siis võid mulle kaks päeva varem ka öelda ja ma tulen,” lubas Peeter tol korral. Kahe päeva lubadust õnneks proovile panna ei saanud, aga kohtade vabanedes oli Peeter ilma pikema veenmiseta valmis kaasa tulema. Üritasime täita ka neljandat autokohta, kuid kõigil huvilistel olid kas juba plaanid tehtud või poleks lihtsalt ajaliselt jõudnud- Valgevene transiitviisa taotlemine nõudis ka oma aja. Lõpuks pidime meiegi võtma kiirviisa, mis tehti 2,5 päevaga ja maksis 45€, kuna peale tulid võidupüha ja jaanipäev.

Viisad taodeldud, jäi üle vaid reisi alguspäeva oodata. Kuid asjad ei läinud niisama libedalt.

Mõni päev enne reisi algust ilmnes, et reisi aja sisse jääb matus, millele Märten minema peab ning tema reisiplaanid jäid päevapealt soiku. Olgu, kui vaja, siis läheme Peetriga kahekesi, mõtlesin.

Reisi alguspäev. Sõitsin Tartust Tallinnasse, et laenata Märtenilt vähemalt GPS ja telk ning võtta peale Peeter. Poolel teel Tartust Tallinnasse tuli kõne Märtenilt. Selgus, et ta on pikalt kaalunud ning võtnud vastu otsuse, et liitub. Vajadusel oli ta valmis reisi jooksul lennukiga matusteks tagasi lendama.

Sõitsin Märteni juurde ja ta väljus uksest pakitud asjadega. Otsustasin enne Peetri juurde sõitmist igaks juhuks kontrollida, kas mul on kõik dokumendid ikka olemas. Teadsin, et auto kindalaekas on kindlustuse roheline kaart olemas, aga igaks juhuks tasub pilk peale visata. Võtsin selle välja ja…kehtivus: 2014-2015. Arvestades, et välismaal sõites on kehtiv roheline kaart kohustuslik ja seda piiridel ka tihti kontrollitakse, tuli see probleem lahendada. Helistasin kindlustusseltsi ja uurisin, mis variandid mul on. Kuna parasjagu oli aga pühapäev, ei olnud ükski esindus avatud. Kontorid avatakse homme hommikul kell 8, öeldi mulle. Mida teha? Asjad on koos, inimesed on minekuvalmis ja nüüd peab start ühe paberi pärast päeva võrra edasi lükkuma? Asusime otsima muid variante. Äkki saaks info saata näiteks kindlustusfirma Leedu kontorisse, et seal järgmisel hommikul kaart välja printida? Ei tea, ei saa vist ikka, vastati mulle. Siis saime infokillu, et Luhamaa piiripunktis olevat mingi kindlustusputka, kus seda kaarti välja printida saab. Kõne Luhamaa piiripunkti. “Kus te asute?” küsis tädi telefonis. “Hetkel Tallinnas, aga rohelise kaardi nimel olen nõus ükskõik millisesse Eesti otsa sõitma,” vastasin. “Sellist asja kuulen ma küll esimest korda,” vastas tädi naerdes. Lõpuks aga selgus, et ka nende juures ei saa seda kaarti välja printida, kuna neil pole ligipääsu vajalikule infole. No selge, siis ei jää muud üle, kui homset oodata. Kuna aga olime kõik minekuvalmis, otsustasime esimesel päeval vähemalt Pärnusse sõita- võit seegi. Käisime meres ujumas, Steffanis pitsat söömas ja päeva lõpetasime Märteni vanematekodus Paikusel, kus sõitsime Minski mootorrattaga, musitseerisime keldris asuvas bändiruumis, käisime saunas ja panime reisiplaane paika. Kokkuvõttes oli päris mõnus algus reisile, täitsa puhkuse moodi päev.

Euroopa viimane diktatuur

Järgmisel hommikul ärkasime vara, et jõuda avamise ajaks Seesami Pärnu kontorisse. Olime mõni minut pärast avamist kohal ning rohelise kaardi väljaprintimine võttis paar minutit. Vajalik dokument käes, sisestasime GPSi sihtkohaks Minski ning asusime kütma. Lätist sõitsime läbi jalga seal maha panemata ja esimese peatuse tegime Leedus. Eesmärgiks oli jõuda võimalikult kiiresti Minski, kuna meie transiitviisa lubas Valgevenes veeta ainult 48 tundi ja selle osas läksid arvamused lahku, kas seda aega arvestatakse tundides või täispäevades (viimasel juhul oleksime juba kaotanud ühe päeva, kui õhtul Valgevene piiri ületame).

Leedu-Valgevene piiri ületamisel oli meil hinges põnevusvärin- siseneme ikkagi “Euroopa viimasesse diktatuuri”. Arvasime, et äkki hakatakse piiril hirmsasti peedistama ja nõutakse kes teab mida. Vene keel ei olnud ka meist kellegi tugevaim külg. Tegelikkuses läks kõik üllatavalt ladusalt. Välismaa auto riiki toomiseks oli vaja täita tollideklaratsioon ja auto selles deklareerida. Esmalt anti meile venekeelne deklaratsioon, kuid küsimise peale oli neil anda ka ingliskeelne versioon. Suurepärane! Üleüldse oli piiriületus väga viisakas, piirivalvurid olid mõistlikud, väljas olid sildid, et altkäemaks on kuritegu jne. Samuti sai võtta infomaterjale Valgevene teemaksusüsteemi Beltoll kohta. Auto ja valuuta deklareeritud, saime oma viisa peale sisenemistempli ja võisime jätkata rõõmsalt sõitu Minski poole.dsc09757dsc00013

Esmalt tuli aga lahendada aga Beltolli küsimus. Valgevene teemaksu peavad maksma välismaa sõidukid (välja arvatud Venemaa ja Kasahstan) ning see toimub nii, et tuleb minna mõnda bensiinijaama, mis Beltolliga tegeleb ning sõlmida seal leping. Lepingu sõlmimisel tuleb maksta deposiit, mille vastu saab väikese valge karbikese, millele kantakse mingi rahasumma peale ning mis tuleb kinnitada auto esiklaasile sissepoole. Maksulisel teel vastavate väravate alt läbi sõites tegi see karbike siis piiksu. Alguses tundus mõte Valgevene riigiasutusega lepingu sõlmimisest intimideeriv, aga tegelikkuses sujus kõik jällegi väga ilusasti. Beltolli ankeet täideti meie eest ning pidin lihtsalt paari kohta allkirjad panema. Hunniku paberimajanduse ja ühe plastmassist piiksuja võrra rikkamana jätkasime sõitu Minski poole. Samas tanklas juhtusime kokku ka Eesti tantsijatega, kes Moldovasse esinema sõitsid. Tabasin nende bussi ka eelmisel pildil.

dsc09748
Kuidas see Beltoll nüüd käibki?

Minskisse jõudsime kl 19 paiku ning läksime hostelisse Bed & Breakfast Trinity, mille ma booking.com-i kaudu broneerinud olin. Hostel asus täitsa kesklinnas jõe ääres ja maksis ca 9 € öö, mille eest saime voodikohad 8-kohalises toas. Hostel ise oli täitsa viisakas ja personal oli sõbralik ning oskas täitsa hästi ka inglise keelt. Toas oli peale meie veel paar inimest, kellest üks oli Valgevenest ja nägi välja nagu metal-bändi liige ja teist nägime ainult vilksamisi, see-eest oli öösel kuulda tema ropendamist. Panime oma asjad tuppa ja läksime õhtust Minski avastama.

Minsk, nagu ka kogu ülejäänud Valgevene, oli puhas ja korralik- ei mingit prügi maas, ei ühtegi eluheidikut kuskil nähtaval. Arhitektuur oli stalinlikult brutalistlik ja tänavad laiad.dsc00047

dsc00045
Valgevene KGB hoone
dsc00036
Mingi (eeldatavasti) riigiasutus Lenini kuju ja Belarusi traktoriga

dsc00037

dsc00034
Märten nautimas kebabirulli-laadset toodet

Istusime Lonely Planeti soovitusel maha ühte inglise pubisse nimega London (õigemini selle tänaval olevasse kasvuhoone moodi laiendusse), mida väidetavalt pidid tihedalt väisama kohalikud intellektuaalid ja proovisime kohalikku Valgevene õlut. Peale meie oli pubis kaks inimest ja mõlemad nägid küll sellised välja, nagu nad võiksid Lukašenko režiimi vastased olla (loe: loomeinimese moodi).dsc09823

Teel tagasi hostelisse sõitsime väikese otsa Minski metrooga.dsc09802dsc09805

Numismaatikud piiril

Järgmisel hommikul tegime veel väikese linnatiiru. Vaatasime samad kohad päevavalges üle.dsc00055dsc00069dsc00057dsc09826dsc00061dsc00062dsc00064

dsc00067
Marxi ja Engelsi ristmik

dsc00068Seejärel läksime oma hosteli lähedale jõeäärsesse kohvikusse hommikust sööma. Koht tundus olevat Valgevene mõistes keskmise hinnaklassiga ehk meie mõistes pisut alla keskmise Eesti hinna. Hommikusöök läks maksma sadu tuhandeid.dsc00076dsc09845 Valgevene võiks üleüldiselt kokku võtta sellega, et müstifikatsioone oli seal palju, kuid meie külastatud kohad olid kohati igavalt perfektsed. Eks tegu ongi transiidimarsruudiga ning välismaalased ei tohi ju päris elu näha. Meiesugustele kogenud reisisellidele piisas sellest 48 tunnist täielikult, kunagi saab järgmise reisiga ka riigi lääneosa üle vaadatud, seal pidi rohkem näha olema. Kogu aeg on kergelt selline poliitilise vaenlase tunne, ei julge kiirust ületada ega mingeid reegleid ületada, peaasi et jamadesse ei satu. Korruptsiooni kõrgajad on õnneks seal riigis möödas ja võiks öelda, et riigiasutused teevad su elu keerulisema asemel lihtsamaks.

Lühidalt ka rahaasjadest selles riigis. Meie sattusime sinna huvitaval ajal, päev pärast meie riigist lahkumist toimus seal rahareform, võeti 4 nulli vähemaks nagu ikka mõnikord juhtub. Seega olid kõik hinnad kahes vääringus antud ning igal pool uusi rahasid tutvustavad sildid üleval. Tundub, et inflatsioon on kontrolli alla saadud (25 aastase hilinemisega), sest esmakordselt anti välja ka Valgevene rubla mündid- varasemalt polnud neil mõtet, lihtsalt prinditi kõrgemaid vääringuid juurde. Meie ajal maksis 1€ kuskil 22 000 rubla. Kõige suurem paberraha oli 200 000 ehk pisut alla 10€, see tegi elu väga paberraharohkeks. Väiksemad olid sajased ning kokku oli väga palju vääringuid ning rahakott oli rahadest pungil. Samas üllataval kombel sai peaaegu igal pool kaardiga maksta, aga kaardiga makstes tuleb komisjonitasu juurde, ehk säästvam on raha vahetada.

Hinnatase oli madalam kui Eestis, kuid mitte väga palju. Hostel maksis kuskil 10€, hotellid kindlasti rohkem. Ka väljas söömine ei olnud kõige odavam, kuid siiski odavam kui Eestis. Tänavatoit oli kusjuures väga hea ja odav. Mingi kebabirulli taolise asja sai kätte 40 000 rublaga ja maitses imehästi. Eelmainitud rahvuslik restoran oli juba kallim ning arve tuli üle 100 000 per nägu, kuid see oli väärt seda. Poodides olid see eest asjad ebareaalselt odavad. Ei hakka rääkima kvaliteetsest ja odavast kütusest. Kütuseliiter maksis meie rahas kuskil 50 senti ja oli tõepoolest ka kvaliteetne, erinevalt Venemaast ja Ukrainast. Kütuse hind on riiklikult paika pandud, seega kõik tanklad müüvad sama hinnaga.

Pärast söömist seadsime end autos mugavalt sisse ning asusime sõitma Ukraina piiri poole.

Tee kulges enamjaolt mööda laiu neljarealisi kiirteid, ehk kilomeetrid möödusid kiiresti, aga üsna igavalt. Tee ääres oli näha palju trimmeritega muru niitvaid ja muid hooldustöid tegevaid inimesi. Siin riigis vist leiab Lukašenko kõigile mingi töö, mõtlesime. Ei möödunud ülemäära kaua, kui olime valmis sisenema järgmisesse riiki.

Valgevene-Ukraina piiri ületasime Gomeli juures. Valgevene poole pealt läks kõik kiiresti ja ladusalt. Ukraina piiril aga ootas ees üllatavalt tugev kontroll. Kontrolliti kottide sisu, auto sisu, kerenumbrit jne. Lõpuks sai sellega ühele poole ja sõitsime viimase kontrollpunkti juurde enne riiki sisenemist. Seal tuli üks lõbusa olemisega keskealine piirivalvur akna juurde ja küsis, kas meil euromünte on. Olin esialgu pisut segaduses, sest ei mõistnud, miks ta seda küsib. Piirivalvur asus aga seletama, et ta on numismaatik ja kogub erinevate riikide münte. Ja Eesti euromündid on tal just puudu. Ju siis seda piiri ei ületa eestlased väga tihti. Ega mul kahju polnud ning andsin talle Eesti euromünte. Kuna Peeter on samuti numismaatik, sai ta piirivalvuriga kohe jutu peale. Laiali minnes oli igatahes mõlemal poolel hea tuju.

Ukraina võttis meid vastu teede kvaliteedi järsu languse ja eheda külaeluga.img_20160628_181208img_20160628_181223img_20160628_181238img_20160628_181245dsc09890img_20160628_192216

Õhtuks jõudsime Kiievisse ning asusime oma hostelit otsima. Olin broneerinud booking.com-is meile hosteli, mis maksis 2€ öö. Jõudsime GPSi järgi õigele aadressile, kuid hostelit ei õnnestunud meil kuskilt leida. Kuna ümbruskond polnud ka kõige ilusam, otsustasime sinna hostelisse lihtsalt minemata jätta ja minna hoopis Dream Hostelisse, kus me Peetriga ka kevadel Kiievis käies ööbinud olime. Tegemist on hostelite ketiga, mis on väga viisakas ja palju tunnustust leidnud. Läksime kohale ja õnneks oli neil meile voodikohad pakkuda. Maksis see 6€ nägu. Lõpuks oli meil hea meel, et olime otsustanud Dream hosteli kasuks, kuna seal oli mõnus õhkkond ja rahvusvaheline seltskond. Õhtul tegime väikese tiiru Kiievi peal ning käisime klassikalist ukraina toitu söömas.img_20160629_004049

Lõpetasime tiiru hosteli lähedal pargis istudes ja juttu ajades. Tegemist oli pargiga, kus oli üsna palju inimesi aega veetmas ning mängimiseks oli üles seatud ka klaver, mida nii mõnedki ka kasutamas käisid.

Kamyanets misasi?

Järgmisel hommikul (teisipäeval) jõudis meieni teade, et Märten peab olema laupäeval Tallinnas matusel. Mõtlesime kiirelt välja odavaima ja mõistlikuima plaani- ostsime Märtenile lennupiletid Kiiev-Riia reedeks ning Tallinn-Odessa pühapäevaks. Vahepealse ajaga pidime Peetriga vaatama ära Moldova ning jõudma õigeks ajaks Odessasse Märtenile vastu.

Hommikupooliku veetsime veel Kiievis ringi vaadates ja nautisime heade Ukraina hindadega gurmeeburgereid. Kuna Ukrainat külastasime reisil kokku kolm korda, siis räägin Ukraina hindadest blogi lõpus. Jätsime Märteni Kiievit avastama ja sõitsime Peetriga lõuna poole.

Pildikesi Kiievistdsc00091dsc00092dsc00093dsc00094

dsc00095
Poliitiline sõnum auto tagauksel

dsc00096dsc00097Esialgu oli eesmärgiks jõuda Moldovasse, kuid ühel hetkel mõistsime, et see ei ole mõistlikult saavutatav. Lonely Planetit uurides jäi silma, et enam-vähem tee peale jääb linn nimega Kamyanets-Podilski, mille nime meeldejätmine osutus Peetrile korralikuks pähkliks, kuid see-eest pidi seal olema kena kindlus. Seadsimegi selle enda õhtuseks sihiks. Algus möödus mööda korralikke neljarealisi teid sõites. Mida lõuna poole jõudsime, seda kehvemaks läks aga teede kvaliteet. Pinnamood läks samas künklikumaks.dsc00140dsc00147dsc00151dsc00152dsc00155dsc00159dsc00168dsc00174

Ühes väikeses külas peatusime, et õhtusööki süüa. Leidsime ühe autentse Ukraina söögikoha, kus tellisime borši ja Peeter tellis ka salo ehk Ukraina traditsioonilist soolapekki. Borš oli tõesti parim, mida me kunagi proovinud olime ja salo küüslauguga oli samuti suurepärane. Maksime kumbki oma eine eest ca 1€. Sõitsime edasi ja hämaral külavaheteel võtsime esimest korda reisi jooksul peale hääletaja. Viisime neiu paarkümmend kilomeetrit edasi ja saime selle eest ka 10 grivnat. Jõudsime õhtuks Kamyanets-Podilskisse ja asusime otsima ööbimiskohta. Algul mõtlesime, et võtaks mõne linnaäärse ja tõenäoliselt odava koha, kuid otsustasime siiski kesklinna hotelliga õnne proovida. Läksime korraliku välimusega hotelli 7 Dniv, mida oli mainitud ka Lonely Planetis ja küsisime, kui palju maksab kahene tuba. Tuli välja, et see maksab ümberarvestatult ca 10€ nägu, mis oli meie jaoks väga sobiv. Saime toa võtme, läksime tuppa ja meid ootas ees tõeline üllatus.img_20160629_225717img_20160629_225644

img_20160630_101204
Hommikune vaade toa rõdult
img_20160630_101254
Eesti lippu on alati tore näha

10€ eest selline tuba?! Euroopa kolme tärni tasemel rõduga hotellituba, kus joogid minibaaris maksavad alla 1€? Pole paha! Saime tol õhtul ennast mugavalt välja magada ning järgmisel hommikul saime oma 10€ eest nautida ka hommikusööki. Hotellis oli ka SPA-keskus, kus massaaž maksis umbes 2€. Otsustasime asja lähemalt uurida, kuid ilmnes, et kui oleksime tahtnud kohe hommikul massaaži saada, oleksime pidanud seda ette broneerima. Kahjuks polnud meil aega oodata ning massaaž jäi meist seekord võtmata.

Mõnikord tuleb terve praam kinni maksta

Järgmisel hommikul vaatasime üle Kamyanets-Podilski kindluse ja kesklinna.dsc00179dsc00184dsc00186dsc00197dsc00199img_20160630_113345

Seejärel asusime teele Moldova poole. Otsustasime minna Moldovasse sellist kaudu, et saaksime teha ühe Dniestri-ületuse praamiga. Sõitsime praami väljumiskohta ja nägime, et praam oli just mõni minut tagasi ära sõitnud. Ootasime, kuni praam tagasi tuli ja küsisime, millal on järgmine väljasõit. Praamijuht ei osanud ei vene ega inglise keelt, vaid ainult rumeenia keelt ning kellaaegade selgitamiseks asus ta neid pulgaga liiva sisse kirjutama. Lõpuks tuli välja, et järgmine väljumine on alles 1,5h pärast ja meil polnud aega, et nii kaua oodata. Praamijuht pakkus välja, et kui me maksame kinni praami edasi-tagasi sõidu, võib ta meid kohe üle viia. See maksis ümberarvutatult umbes 15€. Kuna meil grivnasid polnud, andsimegi talle selle raha eurodes ja sõit võis alata. Tänutäheks andsime talle ka tahvli Kalevi šokolaadi.dsc00206dsc00211dsc00213dsc00217

Teisel pool Dniestrit sõitsime tükk aega mööda kehva Lõuna-Ukraina külavaheteed.dsc00225dsc00226

Lõpuks jõudsime piiripunktini. Piiriületus oli jällegi väga mõnus ja sujuv, Moldova piiripunkti kohta võiks isegi öelda euroopalik. Inglise keeles sai seal enam-vähem asjad ära aetud ja Moldova teemaks makstud. Templid passi ja minema.dsc00227

Kuna kõhud olid tühjad, võtsime esmalt eesmärgiks leida mõni söögikoht. Mitte kaugel pärast piiriületust leidsimegi sobiva koha, kus keha kinnitada. Peeter sõi kohalikku toitu mamalõgat ehk maisijahust tehtud putru ja veel mingeid kohalikke roogi, mis olid isegi temasugusele vanale gastronoomile uued; mina valisin vasikafilee, mis oli Eesti mõistes odava hinnaga. Pärast restoranikülastust hakkasime just autosse istuma ja tarvitasin valjuhäälselt eestikeelseid profaniteete, väljendamaks rahulolematust autos valitsenud temperatuuriga. Ühtäkki astus meie juurde üks mees. “Kuulsin, et räägite siin eesti keelt,” lausus ta. Tuli välja, et mees oli oma naisega kahekesi sõitnud samuti Eestist Moldovasse, aga teistpidi, läbi Lvivi. Rääkisime veidi juttu ja läksime laiali.

Esmalt võtsime sihtkohaks linna nimega Soroca. Tegemist on linnaga, kus on suur mustlaste kogukond ning seda oli näha linna omapärasest arhitektuurist. Linna üheks suuremaks vaatamisväärsuseks oli kindlus, kuhu me kahjuks küll sisse ei saanud, sest see oli tolleks päevaks juba kinni pandud. dsc00253

dsc00254
Tavapärane koerabande

dsc00241

Kindluse kõrval oli jõgi, kus sai lausa praamiga piiri ületada.dsc00245

Ühel Moldova teel, kus oli just maha pandud peenike killustik, õnnestus meil saada möödasõitvalt autolt kivi niimoodi esiklaasi, et tekkis täke ja mõra. Õnneks oli autol kasko ja helistasin kohe kindlustusse, et küsida, mida teha. Mulle öeldi, et kui sellega kannatab Eestini sõita, siis sõitku ja kindlustus tegeleb sellega Eestis.

Aga Moldovas oli ka häid teid.dsc00263

Ja loomulikult ka mitte nii häid.dsc00282

Igal pool kasvas palju päevalilli ja maisi.dsc00287

Midagi huvitavat rongivaatlejateledsc00290

Õhtuseks sihtkohaks oli linn nimega Balti. Hotellibroneeringut meil tehtud ei olnud, nii et jalutasime sisse ühte kesklinna kahetärnihotelli ja küsisime kahest tuba. Hind oli suhteliselt mõistlik 10€ nägu. Tuba ja üleüldse kogu hotell nägi välja üsna retro:img_20160630_204340img_20160630_204359img_20160630_204410

Hotelli ees nägime ka ühte Eesti numbriga vanat 3. seeria BMW-d. Üleüldse oli Moldovas kahtlaselt palju välismaa numbriga autosid, eriti Leedu numbritega. Seega olime pisut skeptilised, kas tegemist on ikka turistide või välismaal elavate moldovlastega, või on need autod vastavates riikides juba kadunuks tunnistatud.

Vaatasime natuke linnas ringi.img_20160630_202257img_20160630_202304img_20160630_202519

img_20160630_205406
Kohalik koerasalk lillepeenras hullamas
img_20160630_205906
Põhiline jalakäijate tänav

Õhtul sõime kesklinna kiirtoidukohas kebabi, mis oli alla keskmise (kuigi Peetrile meeldis- klassikaline Peeter). Linna peatänavale oli aga püsti pandud aiaga ümbritsetud ala, kus müüdi õlut ja suur ekraan seal sees, millelt näidati jalgpalli MMi mänge. Tol päeval mängisid Poola ja Portugal. Huvitav oli vaadata, kuidas moldaavlased hõiskasid nagu üks mees, kui Portugalil hästi läks, kuid poolakate värava ajal valitses haudvaikus. Ise oleksin pigem arvanud, et ida-eurooplased elavad kaasa ida-eurooplastele, aga võta näpust.

Ühetärnihotellid on ka täitsa okeid

Järgmise päeva sihtpunktiks oli Chisinau. Sõitsime läbi klassikaliste Moldova maastike ja nägime erinevaid müstifikatsioone. Moldova on Euroopa kõige vähem metsastunud ning ka turistide poolt üks vähem külastatud riike.

dsc00293
Numbrimärgiga hobuvanker- neid seal ikka liikus

dsc00306dsc00327

Enne Chisinaud otsustasime läbi käia Milestii Mici veinikeldritest. Need on kantud Guinnessi rekordite raamatusse kui maailma kõige pikemad maa-alused käigud, üle 200 km. Koha peal nägime Kreeka mototuriste, kes just kompleksist väljusid. Läksime ise sisse ja üritasime ühe onu käest infot saada, et kuhu minna ja mis edasi. Temaga oli raske ühist keelt leida, aga ta suunas meid ühte putkasse, kust siis sai ekskursioone osta. Kuna kompleksis oli kuidagi vähe inimesi ja me ei saanud täpselt aru, kas käikudesse tuleb minna oma autoga või nende autoga või jalgsi, otsustasime, et ei viitsi minna, sest vajaliku info hankimine on liiga keeruline. Küll aga läksime tehasepoodi, kust ostsin kingituseks kaasa ühe 30-aastase Cabernet Sauvignoni ning pisut midagi degusteerimiseks samal õhtul.img_20160701_142647

Milestii Mici-st oli lühike tee Chisinausse.dsc00336

Seal olin broneerinud toa ühetärnihotellis Hotel Zarea. Kahene tuba maksis 330 Moldova leud ehk umbes 15€. Jällegi oli tegemist üsna retro hotelli ja toaga:img_20160701_154927img_20160701_154937

Kuna kõhud olid tühjad, läksime pärast asjade hotelli panemist linna peale süüa otsima. Hotell asus kesklinnale suhteliselt lähedal, aga esimesel korral õnnestus meil ikka sisse jalutada ühte söögikohta, mis polnud veel avatud. Pisut veider oli küll, kui uksest sisse astudes näed maas vedelemas akutrelli ja kõik inimesed ruumis sind sellise pilguga vaatavad, et mida sina siin teed. Aga igaks juhuks pidime ikka üle küsima ja saime teada, et nad avavad alles nädala pärast. Läksime pitsakohta, kus võtsime pitsad ja magustoidud ja sõime ohtralt, kuid rahalises mõistes oli see täiesti talutav.

img_20160701_170559
Staartoidublogija Peeter on oma magustoiduga rahul

Pärast sööki oli juba toekam Chisinau kesklinna avastama minna.dsc00344dsc00348dsc00355

Taamal näha Moldova valitsuse hoonedsc00356dsc00364dsc00367 Stefan cel Mare, Moldova prints aastatel 1457-1504dsc00372dsc00373Valitsushoone ees oli üles seatud mingi protestijate telklaager, veidi eemal olid ka haagissuvilatega protestijad. Kirja oli pandud ka protestijate üldine eesmärk mitmes keeles plakatitel: elamisväärse Moldova eest! Arvestades, et neid inimesi polnud laiali aetud, võib väita, et demokraatia ja sõnavabadusega on Moldovas päris hästi.dsc00360dsc00374 Õhtul vaatasime üle ka Chisinau ööelu. Hotelli inimestega saime hea jutu peale tänu kaasa haaratud Vana Tallinna pudelile. Hilistel öötundidel kuulis Peeter päris palju ilusaid, valusaid ja koledaid lugusid Moldova igapäevareaalsusest. Hotellis administraatorina töötav neiu väitis, et kahe töökoha peale kokku (päeval kontoris, öösel hotellis) teenib ta 150€, keskmiseks palgas seal riigis on 100€ kuus. Seega ongi tekkinud olukord, kus ligi kolmandik riigi meestest on läinud parematele jahimaadele Rumeeniasse, kus keskmine palk on kuskil 4x kõrgem. Moldova ei ole üldse nii odav riik (võrreldes Ukrainaga), 100€ kuus tundub täiesti uskumatuna. SKP inimese kohta ostujõupariteedil on seal sarnases vahemikus kui keskmistel Aafrika riikidel. Uskumatu, mida teeb ühe riigiga korruptsioon.

Üleüldse peaks ka Moldova hindadest pisut lähemalt rääkima. Kasutusel on seal Moldova leu, mille igat rahatähte illustreerib rahvuskangelane Stefan cel Mare (keda nägi iga linna keskplatsil ja mujalgi). Ühe euro eest sai kuskil 20 leud. Olgu mainitud, et kunagi oli ta samaväärne Eesti krooniga, seega inflatsioon on täitsa tuntav. Hinnad üldiselt olid meie jaoks odavad, kuid endiselt Ukrainaga mittevõrreldavad. 5-7€ eest sai korralikus kohas pearoa, magustoidu, limonaadi/õlle/veini ning ka tassi kuni kaks kohvi. Poodides olid hinnad väga odavad ning veelgi odavamad teeäärsetes kohtades. Kloostri juures saime suure koti värskeid aprikoose (mida sõime mitu päeva) 5 leu eest. Hotellide ja hostelite hinnatase oli päris krõbe, 10€ öö päris kesise toa eest. Ka ööelu oli kohutavalt odav. Ka Moldovas on tugevalt kätte võetud korruptsioonivastane võitlus, seega politseile ega ametnikele ei pidanud me oma kukrut kergendama.

Kuidas me piiririkkumise eest peaaegu trahvi saime

Järgmisel päeval oli esimeseks sihtkohaks Orheiul Veci mägiklooster. Auto pidime jätma kaugemale parklasse ja künka otsa kloostrini kõndima jalgsi. Kloostri uksel kohtusime isa Janoga, kellele jätsime annetuse kloostri heaks ning liikusime sisse ruume üle vaatama. Tegemist oli vana mungakloostriga, mis oli rajatud kalju sisse. Välja minnes jäime isa Janoga pikemalt rääkima. Ta uuris meilt, kust pärit oleme ja millega tegeleme. Ütles, et oli omal ajal õppinud Peterburi vaimulikus seminaris ja ka ise Eestis käinud. Mõnusa vestluse lõpuks küsis ta meie nimesid ja telefoninumbreid, et meile helistada, kui Eestisse peaks juhtuma.

Künka peal paistab klooster.dsc00385

Läbi kloostri jalutades sattusime kalju äärele.dsc00386

Kalju sisse oli topitud omajagu münte.dsc00389

Kloostri juures oli ka õigeusu kirik.dsc00394dsc00391Õhtuks plaanisime jõuda Tiraspoli, mis asub isehakanud riigis nimega Transnistria.

Transnistria (või PMR, ehk Приднестровская Молдавская Республика, nagu nad ise ennast nimetavad) on piirkond Moldova idaosas, Dniestri jõe ja Ukraina piiri vahelisel alal, pindalaga 4163 ruutkilomeetrit ja rahvaarvuga pisut üle 500 000. “Riiki” ei ole tunnistanud ükski ÜRO liikmesriik, küll aga on seda teinud Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Mägi-Karabahhia. Transnistria sai alguse, kui 1990. aastal soovis osa kommunismimeelseid jääda Nõukogude Liidu osaks ja lõi selleks oma vabariigi. Kuigi riiki ametlikult justkui ei eksisteeri, on neil oma valitsus, parlament, piirivalve, miilits, raha ja autode numbrimärgid. Piirkonna meelsusest annavad aimu nende lipp ja vapp. 

Esimese asjana nägime piirile jõudes teetõkkeid, Vene lippudega BTR-i soomukeid ja Vene sõdureid nende juures. Saime aru, et sellest tuleb üks põnev kogemus.

Esmalt tuli passikontroll, kus peale passide kontrollimist anti meile immigratsioonilipikud. Piirivalvur rääkis mulle vene keeles pika jutu, kus mainis muuhulgas registreerimist (üle 24h Transnistrias viibimise korral tuleb ennast miilitsas registreerida). Lõpuks küsis, kas sain kõigest aru ja ma vastasin jaatavalt. Sõitsime edasi ja nägin veel ühte putkat, mille ees seisid kaks miilitsat ja ajasid omavahel juttu. Tõkkepuu oli üles tõstetud ja tundus, et võibki lihtsalt edasi sõita. Sõitsin vaikselt tõkkepuu alt läbi, kui nägin tahavaatepeeglist, et miilitsad vehivad kätega ja tagumine auto laseb signaali. Okei, peaks vist seisma jääma. Üks miilits tuli akna juurde ja ütles, et sõitsime tollikontrollist mööda ja eelmises putkas kindlasti öeldi, et seal tuleb peatuda. Kõlasid sõnad nagu protokol ja štraf. Miilits käskis mul auto parklasse panna ja tolliputkasse minna.

Tolliputkas ootas meid vanem, keskealine mees, kes oli üsna otsekohene ja tõreda olemisega- poleks arvanudki, et just tema on see, kes meid keerulisest olukorrast päästab. Andis meile kätte tollideklaratsiooni ja seletas, et auto tuleb deklareerida. Deklaratsioon oli ainult vene keeles ja asusin seda täitma. Sain täidetud umbes pool deklaratsiooni, kui küsisin mingi lahtri täitmiseks täpsustust. “Ei, seda osa ei pidanud üldse täitma! Võtke uus deklaratsioon!” sain vastuseks. Asusin siis uut deklaratsiooni täitma ja mingil hetkel mõistsin, et ilmselt on mõistlikum natuke lolli mängida. Täitsin jällegi pool ära ja küsisin piirivalvurilt abi, mille peale ta deklaratsiooni ise lõpuni ära täitis. Teise deklaratsiooni täitsin esimese järgi, maksin Transnistria teemaksu ära (50 Transnistria rubla, aga maksta sai ka Moldova leudes) ja piirivalvur hakkas meiega juba otsi kokku tõmbama. Samal hetkel jalutas sisse esimene miilits, kes meid kinni pidanud oli ja hakkas rääkima, et ületasime illegaalselt piiri ja meile tuleb trahvi teha. Vanem tolliametnik näitas käega meie peale ja ütles: “Smotri, ljudi voobše ne govorjut po russkii, što mõ s nim delajem?” (No vaata, inimesed ei räägi üldse vene keelt, mida me sellistega teeme?!) Hoidsime Peetriga vägisi naeratust tagasi, läksime autosse ja sisenesime lõbusa tujuga Transnistriasse.dsc00397Teel Tiraspoli nägime palju müstilist ja veidrat.dsc00400dsc00402dsc00405dsc00407Müstika jätkus ka Tiraspolis. 1992. aastal toimus Moldova ja Transnistria vahel sõda, mille meenutamine on ka tänapäeval igapäevase elu osaks- mitmel pool on eksponeeritud langenute hauad, pjedestaalidel seisavad tankid ja põleb igavene tuli. Igatsetakse taga Nõukogude Liitu, millest annavad aimu ohtrad Lenini kujud ja punatähed, ning osa elanikkonnast sooviks ka tänapäeval olla hoopis Vene võimu all. Transnistrialaseks olemist propageeritakse igal pool samuti laialt.dsc00409 Ööbimiseks pole Tiraspolis ülemäära palju valikuid. Otsustasime minna odavama otsa hotelli Aist, mille aadressi saime Lonely Planetist. Tegemist oli kõige veidrama hotelliga, kus kunagi ööbinud olen. Kogu hotell nägi jällegi välja, nagu aeg oleks 40 aastat seisnud. Hotellis oli ainult üks kahene economy klassi tuba, mille me Peetriga saime. Peale meie oli suures hotellis veel ainult üks turist, kes sai ühelise toa meie oma kõrval. Hinnakiri oli samuti põnev:dsc_0414Hinnakirja järgi on nimelt kõige odavam ööbimine Transnistria, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia kodanike jaoks. Teine kategooria on lähivälismaalt pärit külastajatele (mida iganes see siis ka ei tähendaks) ja kolmandas kategoorias on eraldi välja toodud Baltikum ja Gruusia.

Toas ootasid meid uriiniplekilised madratsid ja tegemata voodid. Vannitoas puudus ka dušš ja vann nägi selline välja, et sealt tuled välja mustemana, kui sisse lähed. Öösel käis seinte vahel ka mingite elukate krõbin. Ainus positiivne asi selle toa juures oli rõdu, millelt avanes vaade Dniestri jõele. Tegemist oli tõesti economy klassi toaga. Hämming oli nii suur, et toast kahjuks ühtegi pilti ei teinudki.

Õhtul sõitis jõel edasi-tagasi peolaev, millel ei paistnud palju pidutsejaid, kuid paistsid värvilised tuled ja kostus kõva tümakas.

img_20160702_212156
Üks kartuliga tehtud pilt laevast

Käisime ka kohalikus supermarketis oma rublasid kulutamas ning järjekorras hakkas minuga rääkima üks vanem mees. Esialgu pidas ta meid Peetriga sakslasteks ja kõnetas mind saksa keeles öeldes, et oli sõjaväelendurina Saksamaal ja oskab saksa keelt. Temast oli üsna raske lahti saada, sest ta tahtis mulle oma elust jutustada. Jutt läks ka poliitika, Putini ja Türgi peale ja loomulikult meeldis onule Putin väga. “Türklased lasid Vene lennuki alla ja nüüd on neil seal terrorism!” leidis ta ilmselge põhjus-tagajärg seose. Lõpuks läksime sõbralikult laiali ja ta soovis meile kõike paremat.

Poest võis üllataval kombel leida ka Eesti kaupa.img_20160702_190740Olgu mainitud, et ega Tiraspoli me palju nautida ei saanud just rahapuuduse tõttu. VISA ja Mastercard seal ei tööta, on vaid kohalik Raduga. Teatud kellaajast olid valuutapunktid suletud ning raha ei olnud võimalik saada mitte kuskilt. Peale piiri vahetatud raha sai kiiresti läbi, sest hinnad on riigis küllaltki krõbedad. Kohati isegi Eestiga võrreldavad. Rahaühikuks oli Transnistria rubla mida ei tunnista mitte ükski riik. Seega ei anna neid mitte kuskil vahetada. Ühe euro eest sai 12 rubla. Omapärase müstifikatsioonina sain poes tagasi plastmassist 3-rublase mündi (olemas on ka 5-rublane ja 10-rublane), mis isegi numismaatikust Peetrile suureks üllatuseks oli. Kuna Transnistrias on korruptsioon ning ka viha lääne inimeste (eriti baltlaste) vastu suur, siis on oht et tahetakse mingit lisaraha. Sellisel juhul oleks soovituslik endale kindlaks jääda ning ähvardada ametnikega ühendust võtta (meie ei pidanud seda tegema). Samuti ei tohiks piiril öelda, et sul eurosid on, siis nad võivad midagi ka endale tahta. Meie ütlesime, et meil on ainult Moldova leud ning need pidimegi kõik ära andma, ma ei usu et “teemaks” ühtis meil kahe peale oleva Moldova leude hulgaga.

Mis raha teil seal Eestis ongi, litid?

Hommikul enne ärasõitu vaatasime valges veel Tiraspoli üle.dsc00411Sõjas langenud sõdurite hauad linna keskeldsc00412Paremale poole jäävad hauad ja igavene tuli, otse paistab neid “valvav” tank.dsc00419Taamal paistab lehviva rüüga Lenini kuju.dsc00414Võidu näod pitsarestorani kõrval seinal.dsc00423Plaanisime külastada ka Benderi kindlust ja sõitsimegi sinna, kuid pileti hind oli meie jaoks liig ja tundus, et asi pole seda väärt (rublasid meil niikuinii enam polnud). Benderi linna juures valvasid sildu jällegi soomukitega Vene sõdurid. Benderis tekkis korraks ka ebameeldiv olukord, kui üks noorem mees vana Audi 80 roolis (mille armatuuri ehtis Vene lipp) mingil arusaamatul põhjusel minu peale väga närvi läks, kõrvale sõitis ja kätega vehkima hakkas. Ma ei teinud temast välja ja õnneks olukord sellega ka päädis.

dsc00426
Mu tehas on mu uhkus- hoone Benderi kindluse sissepääsu kõrval

dsc00428dsc00430dsc00431Õhtuks oli plaanis jõuda Odessasse ja ausalt öeldes ei tahtnud ma Transnistrias enam ülemäära palju aega veeta. Kogu aeg oli selline tunne, et raudselt peab mõni miilits või muu tegelane meid kinni ja hakkab mingeid karistusi välja mõtlema. Õnneks aga ei pidanud me Transnistria miilitsaga kordagi kokku puutuma ja “riigist” väljumine läks samuti päris kergelt.

Teel Odessasse kütust võttes sattusin vestlema bensiinijaama ühe töötajaga. Mees uuris, kuidas Eestis ka elu on ja mis raha meil käibel on (kas litid?). Tal pidi üks sõber ka Tallinnas elama ja täitsa rahul olema. Kuna meil Peetriga olid kõhud tühjad, ostsime bensiinijaamast hot-dogid, mis olid kõige kehvemad hot-dogid, mida kunagi proovinud olime. Sama ei arvanud aga kõik bensiinijaamas aega veetnud hulkuvad koerad (umbes 6-7 isendit), kes saba liputades meile autoni järgnesid. Olgu mainitud, et selles piirkonnas ei ole hulkuvate koerte banded üldse ebatavalised.

Odessas oli meil broneeritud tuba hotellis Zirka. Tegemist oli hotelli kõige uhkema toaga, olles kahetoaline ja nelja magamiskohaga ning maksis see 790 grivnat ehk umbes 30€.

img_20160704_101011
Vaade toa aknast

Viisime Peetriga oma asjad hotellituppa ja sõitsime lennujaama Märtenile vastu. Koos läksime Odessat avastama.

Odessa näol oli tegemist täitsa ilusa ja euroopaliku linnaga. Palju oli näha tänavamuusikuid ja muid artiste ja üleüldine õhkkond oli kuidagi vaba ja sõbralik. Küll aga üritasid mingid tegelased Peetrit orki tõmmata ja talt raha välja petta (või isegi varastada/röövida), kuid Peeter teadis paremini.dsc00432dsc00436dsc00437dsc00439dsc00449

Üks Odessa kuulsamaid vaatamisväärsusi on Potjomkini trepid. Nendega on seotud ka optiline illusioon- üleval seistes on näha ainult vaheplatvormid, all seistes ainult trepid.dsc00455Põnev kuju Odessa sadamas. Odessa sadam on Ukraina suurim ja Musta mere suuruselt kolmas sadam.dsc00460dsc00457

dsc00468
Tänavatrummar

dsc00463dsc00471

dsc00474
Mister Dog

Veermikutest

Järgmise päeva hommikusöök oli kõige kehvem, mida keegi meist kunagi näinud oli, koosnedes poolest pannkoogist, kuivanud saiaviilust ja võitükist. Tegemist oli ilmselt hotelliga, kus tavaliselt hommikusöögile ei jääda. Päeva eesmärgiks oli meil jõuda Odessast Bukaresti ning päev möödus sõites mööda kõige hullemaid teid, mida keegi meist kunagi näinud oli.dsc00147-2dsc00156dsc00160dsc00165dsc00167dsc00478dsc00480

dsc00135
“Best-Fjuel”

Tanklakoerdsc00477dsc00141

Jõudmaks Rumeeniasse pidime läbima ka kuskil 50km jagu Moldovat, Märten oli rõõmus, sest sai temagi selle riigi endale “kirja” ja templid passi. (Peetri vihane vahemärkus: tähtsatel põhjustel olin sunnitud terve Moldova lõigu veetma telefonis vesteldes, koju jõudes tabas mind arve suurusega 150€. Tahaks vanduda.).

Lõiguke Moldovatdsc00487Madala keskmise kiiruse tõttu jäi Bukaresti jõudmine pimeda peale ning ringi vaadata tol õhtul ei jõudnudki. Broneeritud hostel nimega BOOK-A-REST oli üsna kesklinna lähedal ja mees, kes meid vastu võttis oli tohutult abivalmis ja sõbralik. Neljane tuba maksis ligikaudu 29€.

Autoga pilvedesse

Hommikul tegime kiire tiiru Bukarestis. Väga ilus ja üllatavalt mõnusa atmosfääriga linn.dsc00534dsc00548dsc00561Rumeenia parlamendihoone. Suurushullustuses diktaator Nicolae Ceausescu käsul alustati selle ehitamist 1984. aastal ja päris lõpuni valmis pole see tänaseni saanud. Kuid sellest pole hullu- hoone 1100 toast kasutatakse niikuinii vaid 400. Oma 365 000 ruutmeetri, 12 maapealse ja 8 maa-aluse korrusega on tegemist maailma suuruselt teise administratiivhoonega (Pentagoni järel) ja kaalult maailma raskeima hoonega.dsc00553Järgmiseks sihtkohaks oli legendaarne Transfagarasani mägitee, teel sinna tegime ühes väikeses külas lõunapausi.dsc00224Transfagarasan on tee, mis ehitati Nicolae Ceausescu käsul aastatel 1970-1974 ning selle kõrgeim punkt on 2042 meetri kõrgusel. Ka Top Geari saatejuhid sõitsid ükskord seal ning kiitsid taevani, nimetasid lausa maailma parimaks teeks. Ei olnud raske aru saada, miks.dsc00235dsc00249 Hästi paigutatud reklaamdsc00257dsc00614dsc00295dsc00292dsc00617dsc00619dsc00625dsc00661dsc00656dsc00671dsc00670Õhtuseks sihtpunktiks oli meil Cluj-Napoca. Teel sinna külastasime linna nimega Sibiu.dsc00684dsc00685dsc00686dsc00419-2

Cluj-Napocas oli meil broneeritud kolmene tuba hotellis Sport, mis maksis 39.60€. Hotell nägi välja korralik ja tuba oli päris huvitav.img_20160705_233152img_20160705_233207img_20160706_013216

Õhtul käisime pisut ka linna peal ringi. Cluj-Napoca on üliõpilaslinn ning suurem osa linna peal olnud inimestest olidki nooremapoolsed. Rahvast oli siiski vähe, kuna suvevaheaeg ju. Kokkuvõttena võiks öelda, et me kõik tahame Rumeeniasse tagasi. Igal sammul suutis see riik meid positiivselt üllatada ning 3 päeva sealt läbi “kütmiseks” jäi ilmselgelt liiga väheks.

Rumeenias käibivaks rahaühikuks on Rumeenia leu, mida iseloomustavad polümeerist tehtud kilejad pangatähed. Ühe euro eest sai keskeltläbi 4,5 leud. Hinnatase oli Rumeenias päris kõrge, kütus on seal isegi kallim kui Eestis. Samas väljas söömine on üllatavalt odav. Eriti suureks üllatuseks oli kohalik tänavatoit. Ülimalt kõhtutäitva “placinta” sai kuskil 2-3 leu eest. Mägedes saime suurepärase lambašašlõki koos tavapärase magustoidu, kohvi ja limonaadi kuskil 7€ eest per nägu. Ka majutus oli oma kvaliteedi kohta äärmiselt odav, võiks öelda et parimad hotellid selle reisi jooksul (peale Kamyanets-Podilski) olid just Rumeenias ning nende eest ei maksnud me rohkem kui 10€.

Ungarisse lõunat sööma

Järgmisel hommikul sõime hotellis hommikusööki (Peeter ja Märten keeksi ei söö, aga mina sain seal elu ühte parimat keeksi, tegelikult oli üldse tegu väga korraliku hommikusöögiga) ning asusime teele.

Päeva sihtpunktiks oli Lviv ning otsustasime teel sinna läbi põigata ka Ungarist. Eesmärgiks oli leida kuskil kohalik guljaši-restoran. Tahtsime head, välja kukkus nagu alati ning lõpuks sõime lõunat ühes pitsakohas. Pitsa oli üllatavalt hea ja teenindus oli ka ülimalt sõbralik, kuigi sealsed neiud ei osanud eriti inglise keelt. Kuigi me ei olnud seal riigis kaua, oli aru saada et hinnatase oli väga odav. Ühe euro eest sai 300 forinti ning väga korralik pizza + limonaad maksis 1000. Ka poest ostetud kraami eest ei maksnud me üle mõne euri, kuigi kraami sai palju.

Kaardi- ja templilugeja Peeterdsc00784

Õhtuks jõudsime Lvivi, viisime asjad oma hostelisse nimega Happy Hostel (tuba maksis 300 grivnat ehk umbes 9€) ja läksime linna avastama. Lviv oli samuti väga ilus ja mõnusa atmosfääriga linn. Avastasime sellise koha nagu Pravda Beer Theatre, mis oli pruulikoda, pood ja baar ühes. Proovisime sõbralike hindadega erinevaid käsitööõllesid ning naasime sinna veel järgmisel hommikulgi, et õlut suveniiriks kaasa osta. Tegemist on pruulikojaga, mis tegi mõnda aega tagasi tähelepanu köitnud õlle Putin Huilo, samuti teisi poliitilise sõnumiga õllesid nagu Frau Ribbendrop ja Obama Hope.

Peeter maadleb burgerikastmegaimg_20160707_001534

img_20160707_004719
Pravda Beer Theater

Tõmbame otsad kokku

Järgmisel hommikul tegime väikse linnatiiru ja sõime hommikust.

img_20160707_113609
Väike mõlk

img_20160707_113643

img_20160707_120043
Hommikusöögimeeleolu
img_20160707_124950
Pravda Beer Theatre’i pood

img_20160707_125011Lvivi Ooperi- ja Balletiteaterdsc00497

dsc00503
Tuunitud haruldus- GAZ 12 ZIM

Nüüd, kus kolm erinevat Ukrainat on selja taga, võib selle riigi kokku võtta. Valgevenest kuni Moldovani oli ehk see kõige ehedam Ukraina, hästi sõbralikud inimesed ja väga odavad hinnad. Vene keeles öeldakse selle kohta sistema balalaika või potjomkini küla, kohati väga räämas, vaene ent siiski õnnelikkusest pakatav. Odessa kandis olnud Ukraina oli üks suur stepp, mida iseloomustasid halvad teed ning sügavad augud. Seal oli rohkem selline vene õhkkond ning kohati isegi ebasõbralik. Peeter ütles, et aastal 2006 Krimmis käinuna tundis ta seal sama tunnet. Kolmas Ukraina oli aga Karpaatides, Ungari piirist Lvivi ja sealt edasi Poola. Hinnad olid ukrainalikult odavad, kuid teed ja üleüldine olu oli ebaukrainalikult perfektne. Kohati oli tunne, et see on rohkem Euroopa kui meie endi Eesti ning see peegeldus ka inimeste mentaliteedis. Siit tekib küsimus,et mitu erinevat Ukrainat siis kokku on?

Tervet riiki iseloomustab asjaolu, et hinnad on seal naeruväärselt odavad. Käibel on grivna, mis on seoses sõjaga kõvasti langenud – sealt ka odavad hinnad. Ühe euro eest saab mõnel päeval 25 grivnat, mõnel 27, mõnel 30 – kurss muutub tundidega. Odav oli kõik alustades söögist lõpetades majutuse ja kütusega. 2-3 € eest saab täiesti OK hostelitoa, kuni 10€ eest juba suurepärase hotellitoa koos söögi ja parkimisega. Mägedes saime 1€ eest boršši, salo, lavašši ning teed. Peenes burgerikohas saime suurepärase käsitööburgeri koos lõpmatu Pepsi või 7up’i + kohviga kuskil 6€ eest. See oli meie kalleim söögikord Ukrainas. Odavatest hindadest hoolimata on toit väga maitsev, toitev ning kvaliteetne. Ukraina köök on super! Kütus on 70 senti liiter, kuid kvaliteet võib olla kõikuv- kohati oli küngastest üles saamine autoga raskendatud.

Igal sammul oli näha, et Ukraina areneb – seega praegu on perfektne aeg seal käia, et saada ilmselt Euroopa parima hinna-kvaliteedi suhe. Samuti on inimesed hästi sõbralikud ning nende rõõm kahekordistub, kui nad saavad teada, et oled pärit Eestist. Eesti on ilmselt riik, mida seal endale kõige rohkem eesmärgiks seatakse.

Pärast linnatiiru asusime teele ja seadsime GPSi sihtkohaks Tallinna. Kilometraaži näitas ligi 1300 km. Meil oli kindel eesmärk see ühe jutiga ära sõita. Seda me ka tegime.dsc00487-2

Tahaks tervitada Euroopa Liitu ja Schengenit piiridevaba liikumise eest – koduteel Ukraina ja Poola vahelisel piiril 4-6 tundi passida oli veidi liig. Nälja tõttu läksid käiku üle 10 päeva pagassis sulanud Kalevi šokolaadid.dsc00505

Märten suutis tõestada oma rekkajuhi geene läbides juhte vahetamata järjest kuskil 700 kilomeetrit igavaid Poola ja Leedu teid. Mina olin reisi lõpuks nii läbi, et pidin Tallinna jõudmiseks veel Pärnu kandis liitrise Horneti ostma ja käiku laskma. Peale seda otsa ei suutnud meist keegi päris mõnda aega tanklatoidu peale enam mõeldagi mitte.

Kokkuvõttes võib öelda, et oli päris meeleolukas reis. Vähese raha eest saime näha palju huvitavaid riike ja parema pildi ette kohalike elu-olust riikides, millest enamik inimestest eriti midagi ei tea. Ideaalis oleks reis pidanud olema 2-3 korda pikem, et kõike korralikult näha, aga põnev ja hariv oli sellest hoolimata.

Lõplik ring tuli sellinescreen-shot-2016-09-16-at-15-29-50

Advertisements

One thought on “Ida-Euroopa

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s